Kell tiksub

Tihti kohtad elus inimesi kel tiksub kell. Hästi valjult, nii et kõik seda kuulevad. Ühel on kiire abiellu, teisel rutt lapsi tegema, kolmandal vaja jõuda koosolekule. Neljas tahab ülikiiresti karjääriredelil viimase pulgani jõuda. Viiendal on tarvidus jõuda minutipealt teleka ette aktuaalset kaamerat vaatama ja kuues jookseb higistades aeroobikasaalilinti mööda. Seitsmendal oleks vaja kuu ajaga kümme kilo alla võtta ja kaheksas otsib paaniliselt võimalust kuhu kiiremas korras paigutada oma liigne raha. Üheksas ootab pikisilmi õndsaks saamist.

Hingan kümme korda rahulikult sisse välja. Umbes kolmkümmend sekundit on läinud.
Võin seda uuesti teha. Veel umbes kolmkümmend sekundit.
Üks minut mu elust. Kas ma tõesti ei kuule, et ka minul tiksub kell?
Ei, lõhub lausa mu sees. Süda ilmselt. Vaikuses hakkad teda kuulma. Ei tunne, et mul on kiire. Tahaksin, et suudaksin igast hetkest igaviku üles leida. Väikestes asjades suurt maailma näha. Et ei tiksuks nii kiiresti. Tiksumist tuleks aeglustada. Niipalju toredat jääb iga tiksumise vahele.
Aeglustame natuke seda tiksumist. See polegi nii kerge, aga millestki peaks alustama.
Iga päev otsin korraks üles selle väikese hetke, millest suudan üles leida oma pisikese igaviku.
Siis kui olen purjed alla lasknud ja laeva rahulikult öisesse triivi usaldan. Hingan ja ei mõtle. Unelainetes merevoodis.