Elame ajastul, kus keskpärasusest on saanud uus normaalsus ehk tere tulemast tehisaru ajastusse. Või õigemini – tere tulemast visuaalse ajusurma ajastusse.
„Tee mulle üks kena plakat. Õnnelik inimene, kaunis loodus, võimas kontsert tulekul. Midagi ilusat ja pilkupüüdvat.“
Muidugi! Kohe!
AI köhib sekundiga välja järjekordse visuaalse okse, mis meenutab kõiki teisi visuaalseid oksesid. Täpselt samasugune steriilne ilu, sama plastmassist õnnelik inimene, sama kuradi kaunis põõsas, sama võltsilt dramaatiline päikeseloojang ja need lõputud ideaalsed peissaažid, milles pole grammigi elu, isikupära ega kunstilist mõtet.
Aga pole hullu. Peaasi, et tasuta sai.
Milleks maksta kujundajale, kes on õppinud neli või rohkem aastat, valdab professionaalseid kujundusprogramme, tunneb tüpograafiat, kompositsiooni, värviõpetust, visuaalset kommunikatsiooni ja kellel on selja taga kümme või kakskümmend aastat kogemust? Kellel on oma käekiri, loominguline mõtlemine ja oskus luua midagi, mida pole varem olemas olnud?
Milleks üldse sellist inimest palgata, kui kultuurimaja tehnik-koristaja Pambu-Pets saab ju tehisarule paar lauset ette sööta ja plakat ongi valmis?
Tasuta!
Jah, ma tean, et kultuurimajadel pole raha. See on omaette valus probleem. Aga täna räägin millestki muust. Räägin suhtumisest. Sellest, kuidas me oleme hakanud pidama loomingut millekski, mille eest pole vaja maksta. Ja see ei puuduta ainult plakateid.
See puudutab kogu meie kultuuriruumi. Seda, mida me peame ilusaks, väärtuslikuks, oluliseks ja mille eest oleme valmis maksma.
Ma olen ühe väga andeka kunstniku, illustraatori ja graafilise disaineri ema.
Ma olen näinud neid lõputuid töötunde. Olen näinud, kui palju mõtlemist, katsetamist ja loomingulist põlemist peitub üheainsa joonistuse või kujunduse taga. Olen elanud kaasa õnnestumistele, suurtele projektidele ja võimalustele, mis on viinud ta rahvusvahelistesse projektidesse Eestit esindama.
Ja nüüd vaatan, kuidas graafiliste disainerite töökohti koondatakse, kuidas ettevõtted, festivalid ja tööandjad otsustavad, et AI teeb kõik ära. Kuidas professionaalse kujundustöö väärtus surutakse olematuks, sest kusagil on olemas tasuta tööriist, mis suudab genereerida midagi, mis esmapilgul meenutab plakatit.
AI võib olla suurepärane tööriist. Ma ei eita tehnoloogia arengut ega väida, et igasugune tehisaru kasutamine on kurjast. Aga AI ei ole kunstnik. Viie sekundiga saadud tulemus ei asenda aastatepikkust kogemust ega loomingulist lähenemist.
Mind ajab see päriselt oksele. Kui te ei ole valmis maksma inimese oskuse, kogemuse, aja ja loomingulise nägemuse eest, siis ärge tulge mulle rääkima kultuuri väärtustamisest.
Ja sellega seoses minu isiklik teadaanne:
– Ma vaatan sügava kahtlusega sündmusi, mille reklaamplakat on tehtud AI-ga, kui sellel puudub inimese loodud kunstiline ja kujunduslik panus.
– Ma eelistan II’d. Inimintelligentsi! Valin päris kunstniku, illustraatori ja disaineri loomingut. Ka siis, kui see maksab rohkem.
Loomingul ja oskustel on hind ja ma olen valmis selle eest maksma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar