pühapäev, 25. jaanuar 2015

pühapäevik

Mu sulg on täiesti roostes ja loominguliselt on üpris madal aeg. Pusin aeg-ajalt ühe tõlke kallal, aga see ei taha kuidagi edeneda. Teine tõlketöö, üks suur ja paks raamat vaatab mulle iga päev süüdistava näoga otsa. Panin ta spetsiaalselt kirjutuslaua kõrvale, et ta mul iga päev meeles oleks. Ootan impulssi, tõuget, mis lükkaks oravaratta käima, aga on hoopis selline talvine letargia, talveunelus. Kogu energia läheb sooja seeshoidmisele ja ahjukütmisele. Ja lõpuks ikkagi värisen, kolm paari sokke jalas ja vammused üll kirjutuslaua taga, ning ronin lõpuks väsinult kahe teki alla, et natukenegi sooja saada. Kuigi,  viimasel ajal hakkab tunduma, et kui 12 kraadi sooja on toas, siis kui koju jõuan, siis on juba täitsa normaalne. Hakkan harjuma.
Kui loomingu poolest on kehv aeg, siis tegutsemise poolest on muidugi vastupidi. Aasta on suure vungiga käima läinud ja ka kevadsuvine kalender hakkab vaikselt täis saama. Loen juba praegu ühekäe sõrmedel kokku vabu nädalavahetusi kuni augustikuu puhkuseni. Ja augustikuu puhkusest loodan vähemalt nädalakese Ruhnus veeta ja ülejäänud ikka Päikesemäel. Siis peaks seal olema ka suveköök täies ilus valmis.

Ees on veebruar, enamasti kõige külmem kuu. Kuuris on veel mitu ruumi puid ja nii mõnedki villaste sokkide kannad on juba parandust vajanud. Lambanahast kasukat on sel talvel mitu korda vaja läinud. Aga endiselt ärkan iga päev õnnelikuna. Olen valinud hea tee. Ja toredad sõbrad ja kaaslased  sellel teel on lisaks üks imeline kingitus. Aitäh, sõbrad.






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar