Võru folkloorifestivalil etendatud tantsulavastuse "Ennemuistsed
mängud" tutvustus tekitas minu otsaette kahe kulmu vahele esteks väga suure küsimärgi -
?
Lugesin edasi -
?
Etendust vaadates läks see märk veel suuremaks
?
Lugege ise, kas teie saate aru, mis siin öelda tahetakse:
Tantsulise suvelavastuse muinasjutuline rahvusromantika on ühendatud eesti eepose looja Võru tohtri Fr. R. Kreutzwaldi 1866. aastal kirja pandud ennemuistsete juttude “Vägev vähk ja täitmatu naine” ning “Kuuvalgel vihtlevad neitsid” tegelaste käitumismotiividega.
Edasi võib siit lugeda, aga selgemaks see pilt küll ei lähe.
Hoolimata oma võrdlemisi kõrgest tolerantsist uute asjade suhtes suutsin hädapärast vaadata ainult kolmveerand etendusest, sestap on minust äärmiselt ebaõiglane üldse sõna võtta. Aga see kolkavaimust kantud rahvusromantiline kompott, mis kokku oli pandud, ületas minu igasuguse kujutlusvõime ja taluvusepiiri. Kui tegu oleks olnud etendusega, mis irvitab rahvatantsude ja üldse igasuguste muinasjuttude üle ja kantud soovist Kreutzwaldile käkki keerata, siis oleks ehk kõik andestatav, aga kuna tundus, et see oli siiski tehtud tõsimeeli, siis minu sulg ei tõuse seda isegi mitte kirjeldama. Polnud lavastust, koreograafia oli kohutav ja tegelikult polnud üldse mitte midagi, ainult üks suur surramurra ja suveöö halb unenägu.
Tõsist kiitust väärib aga vinge bänd ja vägev naistelaul! Seda oleksin hea meelega ka ilma selle lavatantsulise vehklemiseta kuulanud.
Paraku ei saanud silmi lahti hoides naeru pidama ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkas lava ees toimuv mu eneseväärikust alandama. Minu Eesti ei saa olla nii arulage ja pealiskaudne. Selja taga istuvate välismaalaste suust kuuldud kommentaar: "Kas Eesti rahvatants on pesapall?" oli ka ilmekas ja selle põhjustasid lavale ilmunud kaigastega kuradikesed.
Õhku jääb küsimus, kas midagi sellist annaks teha ka väärikalt, nii et meie omakultuur ei tunduks labane ja oleks ka väljastpoolt Eestit tulnud vaatajale mõistetav? Kas seda energiat, mis nii suure asja ettevalmistamiseks kulus ja pea 100 inimese õhtuid sisustas trenni tehes, võiks äkki kulutada mingi tõeliselt sisulise tegevuse jaoks, mis tooks harrastajad pärimustantsule lähemale ja õpetaks ka vaatajaid? Minul oleks tantsijana tõeliselt kahju oma ajast. Sügavasse nõukaaega kadugu tagasi murutütarde tantsud ja traktoristide polkad. Jäägu sinna ja ärgu oma nina välja pistku.
?
Lugesin edasi -
?
Etendust vaadates läks see märk veel suuremaks
?
Lugege ise, kas teie saate aru, mis siin öelda tahetakse:
Tantsulise suvelavastuse muinasjutuline rahvusromantika on ühendatud eesti eepose looja Võru tohtri Fr. R. Kreutzwaldi 1866. aastal kirja pandud ennemuistsete juttude “Vägev vähk ja täitmatu naine” ning “Kuuvalgel vihtlevad neitsid” tegelaste käitumismotiividega.
Edasi võib siit lugeda, aga selgemaks see pilt küll ei lähe.
Hoolimata oma võrdlemisi kõrgest tolerantsist uute asjade suhtes suutsin hädapärast vaadata ainult kolmveerand etendusest, sestap on minust äärmiselt ebaõiglane üldse sõna võtta. Aga see kolkavaimust kantud rahvusromantiline kompott, mis kokku oli pandud, ületas minu igasuguse kujutlusvõime ja taluvusepiiri. Kui tegu oleks olnud etendusega, mis irvitab rahvatantsude ja üldse igasuguste muinasjuttude üle ja kantud soovist Kreutzwaldile käkki keerata, siis oleks ehk kõik andestatav, aga kuna tundus, et see oli siiski tehtud tõsimeeli, siis minu sulg ei tõuse seda isegi mitte kirjeldama. Polnud lavastust, koreograafia oli kohutav ja tegelikult polnud üldse mitte midagi, ainult üks suur surramurra ja suveöö halb unenägu.
Tõsist kiitust väärib aga vinge bänd ja vägev naistelaul! Seda oleksin hea meelega ka ilma selle lavatantsulise vehklemiseta kuulanud.
Paraku ei saanud silmi lahti hoides naeru pidama ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkas lava ees toimuv mu eneseväärikust alandama. Minu Eesti ei saa olla nii arulage ja pealiskaudne. Selja taga istuvate välismaalaste suust kuuldud kommentaar: "Kas Eesti rahvatants on pesapall?" oli ka ilmekas ja selle põhjustasid lavale ilmunud kaigastega kuradikesed.
Õhku jääb küsimus, kas midagi sellist annaks teha ka väärikalt, nii et meie omakultuur ei tunduks labane ja oleks ka väljastpoolt Eestit tulnud vaatajale mõistetav? Kas seda energiat, mis nii suure asja ettevalmistamiseks kulus ja pea 100 inimese õhtuid sisustas trenni tehes, võiks äkki kulutada mingi tõeliselt sisulise tegevuse jaoks, mis tooks harrastajad pärimustantsule lähemale ja õpetaks ka vaatajaid? Minul oleks tantsijana tõeliselt kahju oma ajast. Sügavasse nõukaaega kadugu tagasi murutütarde tantsud ja traktoristide polkad. Jäägu sinna ja ärgu oma nina välja pistku.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar