Prints on segaduses. Alanud on Tuhkatriinumäng ja Prints ei tea, et ta on lihtsalt ettur. Tema niite tõmbavad naised ja saatuslik tegur. Saatus ja Tarkus mängivad malet. Kust algas see mäng ja kes valiti mängujuhiks? Kõik nagu mängiks kaasa, aga enamus ei tea et nad on mängus. Kui palju läheb aega, et aru saada, et sa ei kontrolli ise olukorda, vaid oled osa mängust, mida niiditõmbajad püüavad meeleheitlikult koos hoida?
Printsil on teisik. Kõik mängusolijad teavad seda, sest see on osa mängust. Prints paneb enda asemel mängu Narri, et ise samal ajal tõde välja selgitada. Aga Narr mängib narri ja tema rolliks on öelda välja tõde. Tõde antud juhul on see, et narr ei ole narr ja narr ei ole prints. Narr on mängukann, aga ta ei ole rumal. Kõik on vaatajale selge, välja arvatud üks- kes valib välja Haldja ja kas tema osaleb ka mängus või on ta iseseisev jumalik mängur?
Ühel hetkel saab Haldjast Tuhkatriinu. Ja samal hetkel on ta ka kuri perenaine, keda kõik kardavad. Miks perenaine on kuri? Mis teda kurjaks tegi? Kas tõesti see, et teda kunagi ei valitud? Kas kõik, kellel on võim, on a priori kurjad?
Naised valivad iga lossi jaoks Tuhkatriinu. Kes otsustab valijaks hakata, ei osutu ise kunagi valituks. Losse on palju. Ja Printse on palju. Tuhkatriinusid on ka palju. Igaühe jaoks on kuskil keegi. Kuni ühel hetkel tekib küsimus, kas see, kelle ma sain, oli ikka minu jaoks?
Igal kesköötunnil kaotatakse üks king. 19 aastat hiljem avastame, et see, kes selle kingaga sobis, oleks nagu vahepeal välja vahetatud. Äkki pani Tuhkatriinu ka enda asemele teisiku ilma, et Prints midagi märkas?
Iga päev elus kaalume, kas see mäng, milles osaleme, sobib ka meie mängureeglitega. Ja kui keegi teine on reeglid teinud, siis püüame neid kohandada oma tõekspidamiste järele. Murrame piike ja võitleme. Lõpuks alistume mängule, või ei alistu? Kohandame mängureeglid oma tõekspidamistega, mahutame oma soovid mängureeglite sisse. Kahtleme vahel kõiges. Kas kõik on võlts? Kas Prints on päris? Mis saab siis, kui mängunupud hakkavad juhtima neid, kes teevad käike? Kas see on üldse võimalik?
Lavastus, mis mängib hingekeeltel. Valusalt ja võimsalt. Kujunditeks kaks Harfi laval. Ja küsib lõputult- mis on tegelikkus, mis on mäng. Kõik on mäng. Mäng ongi tegelikkus. Meie igapäevast mängu anna meile tänapäev, kallis Haldjas. Aga kes ikkagi juhib Haldjat? Kas tõesti Mäng ise?
Eesti Draamateater
Printsil on teisik. Kõik mängusolijad teavad seda, sest see on osa mängust. Prints paneb enda asemel mängu Narri, et ise samal ajal tõde välja selgitada. Aga Narr mängib narri ja tema rolliks on öelda välja tõde. Tõde antud juhul on see, et narr ei ole narr ja narr ei ole prints. Narr on mängukann, aga ta ei ole rumal. Kõik on vaatajale selge, välja arvatud üks- kes valib välja Haldja ja kas tema osaleb ka mängus või on ta iseseisev jumalik mängur?
Ühel hetkel saab Haldjast Tuhkatriinu. Ja samal hetkel on ta ka kuri perenaine, keda kõik kardavad. Miks perenaine on kuri? Mis teda kurjaks tegi? Kas tõesti see, et teda kunagi ei valitud? Kas kõik, kellel on võim, on a priori kurjad?
Naised valivad iga lossi jaoks Tuhkatriinu. Kes otsustab valijaks hakata, ei osutu ise kunagi valituks. Losse on palju. Ja Printse on palju. Tuhkatriinusid on ka palju. Igaühe jaoks on kuskil keegi. Kuni ühel hetkel tekib küsimus, kas see, kelle ma sain, oli ikka minu jaoks?
Igal kesköötunnil kaotatakse üks king. 19 aastat hiljem avastame, et see, kes selle kingaga sobis, oleks nagu vahepeal välja vahetatud. Äkki pani Tuhkatriinu ka enda asemele teisiku ilma, et Prints midagi märkas?
Iga päev elus kaalume, kas see mäng, milles osaleme, sobib ka meie mängureeglitega. Ja kui keegi teine on reeglid teinud, siis püüame neid kohandada oma tõekspidamiste järele. Murrame piike ja võitleme. Lõpuks alistume mängule, või ei alistu? Kohandame mängureeglid oma tõekspidamistega, mahutame oma soovid mängureeglite sisse. Kahtleme vahel kõiges. Kas kõik on võlts? Kas Prints on päris? Mis saab siis, kui mängunupud hakkavad juhtima neid, kes teevad käike? Kas see on üldse võimalik?
Lavastus, mis mängib hingekeeltel. Valusalt ja võimsalt. Kujunditeks kaks Harfi laval. Ja küsib lõputult- mis on tegelikkus, mis on mäng. Kõik on mäng. Mäng ongi tegelikkus. Meie igapäevast mängu anna meile tänapäev, kallis Haldjas. Aga kes ikkagi juhib Haldjat? Kas tõesti Mäng ise?
Eesti Draamateater
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar