Õpetaja Johannes jalutas raske luitunud portfell käes tasasel sammul kooli poole. Oli õppeaasta viimane päev ja ta oli aru saanud, et sügisel ta enam kooli ei tule. Vanust oli kah omajagu turjale kogunenud ja ta oli juba aastaid koolist äratulekut edasi lükanud. Need noored aitasid ta vaimu värske hoida ja andsid päevadele särtsakaid võnkeid, olgugi et ta viimastel aastatel oli vaid nädalas korra tunde andnud. Ja kõik nädala ülejäänud päevad vaid nende tundide peale mõelnud.
Johannes vaatas vana koolimaja, mis hommikupäikeses nägi peaaegu templi moodi välja. Mõelda vaid, ta oli kuuskümmend aastat sellest sammastega uksest sisse ja välja käinud, kuid polnud kordagi isegi märganud, et koolimaja on kollast värvi. "Või oli ta vahepeal mingit muud värvi? Ei, ei tea, ei mäleta," mõtiskles Johannes. Alati oli olnud nii suur rutt õpilaste juurde. 23-aastaselt oli ta esmakordselt siia linna suunatud ja siia ta jäi. Kuuekümneks aastaks. Johannes mäletas peaaegu kõiki oma õpilasi ja nende nimesid peast, mäletas nende õppeedukust, ja isegi nende puudumised olid meeles. Aga koolimaja kollast värvi ei mäletanud. "Aga täna on minu viimane tund ja ma jätan kõik meelde, viimase kui pisiasjani," otsustas ta ja astus uksest sisse. Kiiks, tegi uks. "Ukse hinged tahaks õlitamist," mõtles Johannes. "Huvitav, kas see uks kiiksus ka kakskümmend aastat tagasi? Või on vahepeal uus uks pandud?" arutles ta. Ei, uks nägi piisavalt vana ja kulunud välja, et oli seal olnud kõik need kuuskümmend aastat. Johannes võttis õpetajate toast klassiruumi võtme ja ronis trepist üles kolmandale korrusele oma klassiruumi. Ta oli meelega täna kaks tundi varem tulnud. Et jõuaks kõik läbi mõelda. Johannesel oli plaan täna kõik, mida ta teab, välja öelda. Ta oli kaua selle peale mõelnud, kuidas ta seda teeb. Ja nüüd äkki, enne viimast tundi, ei olnud ta selleks valmis.
Johannes pani oma portfelli lauale ja tõstis sealt välja õpikud, märkmiku ja konspekti. Lehitses neid järjest ja ladus need siis porfelli tagasi. Vana harjumus kõik kaasa vedada, aga tegelikult ei vajanud ta täna ühtegi neist õpikutest. Ta kavatses lihtsalt jutustada. Vana õpetaja istus oma laua taha ja jäi mõttesse. Niimoodi mõttessevajunult leidsid ta ka paar tundi hiljem klassivalgunud õpilased. Kõlas kell. Johannes tõstis pilgu ja pani cd-mängijasse plaadi. Vaiksed üksildase tšello helid täitsid klassiruumi. Johannes tõstis käed ja hakkas muusika taktis käsi liigutama. Ta otsekui hõljus dirigeerides klassi ees ja rääkis vaikselt dirigeerimise rütmis. Kummalisel kombel kuulis igaüks neist 33-st õpilasest oma lugu. Vana õpetaja hõljus ja jutustas igaühele tema elust. Valikutest, õnnelikest hetkedest, kaotustest, võimalustest ja vabadusest. Õppimisest ja kogemuste saamisest. Armastusest jutustas ja väärtustest. Ja nõnda jutustades muutus ta üha kergemaks ja läbipaistvamaks ning ta samm ja heljumine üha energilisemaks.
Möödus 44 minutit. Ühe minuti pärast oleks tirisenud kell tunnist välja viimast korda. Klassi ees seisis 23-aastane noor õpetaja. Ta jäi vait ja vaatas klassi poole. Klassiruumis istusid pinkidesse pigistatult täiskasvanud mehed ja naised, mõni noorem, mõni vanem, nägudel arusaamatus ja hämming. Õpetaja võttis laua kõrvalt oma portfelli ja ütles: "Mul on kahju, et enamikul teist võttis minu sõnadest arusaamine keskmiselt kolmkümmend aastat. Aga uskuge mind, minul võttis nende sõnade ütlemine aega kuuskümmend aastat. Iga päev kordasin neid nagu mantrat. Ja nii väga kui ma kui ma ka püüdsin teieni jõuda, et kõike mida tean, teile arusaadavaks teha, jäi teil tol hetkel alati sammuke minu poole tegemata. Mul on hea meel, et te tegite selle sammu täna. Mul on täna teiega viimane tund. Loodan, et see on õppetund kogu eluks. Elage seda elu nõnda, nagu saaks te iga päev ühe sellise tunni."
Johannes võttis oma portfelli ja astus klassist välja. Koridoris kõlasid lahkuva õpetaja sammud. Helises vahetunnikell. Koolimaja uks avanes hääletult ja sulgus klõpsuga, mis kajas läbi terve maja. Kõik tormasid aknale, et talle järele vaadata, aga kollase koolimaja õuel ei olnud enam mitte kedagi.
Johannes vaatas vana koolimaja, mis hommikupäikeses nägi peaaegu templi moodi välja. Mõelda vaid, ta oli kuuskümmend aastat sellest sammastega uksest sisse ja välja käinud, kuid polnud kordagi isegi märganud, et koolimaja on kollast värvi. "Või oli ta vahepeal mingit muud värvi? Ei, ei tea, ei mäleta," mõtiskles Johannes. Alati oli olnud nii suur rutt õpilaste juurde. 23-aastaselt oli ta esmakordselt siia linna suunatud ja siia ta jäi. Kuuekümneks aastaks. Johannes mäletas peaaegu kõiki oma õpilasi ja nende nimesid peast, mäletas nende õppeedukust, ja isegi nende puudumised olid meeles. Aga koolimaja kollast värvi ei mäletanud. "Aga täna on minu viimane tund ja ma jätan kõik meelde, viimase kui pisiasjani," otsustas ta ja astus uksest sisse. Kiiks, tegi uks. "Ukse hinged tahaks õlitamist," mõtles Johannes. "Huvitav, kas see uks kiiksus ka kakskümmend aastat tagasi? Või on vahepeal uus uks pandud?" arutles ta. Ei, uks nägi piisavalt vana ja kulunud välja, et oli seal olnud kõik need kuuskümmend aastat. Johannes võttis õpetajate toast klassiruumi võtme ja ronis trepist üles kolmandale korrusele oma klassiruumi. Ta oli meelega täna kaks tundi varem tulnud. Et jõuaks kõik läbi mõelda. Johannesel oli plaan täna kõik, mida ta teab, välja öelda. Ta oli kaua selle peale mõelnud, kuidas ta seda teeb. Ja nüüd äkki, enne viimast tundi, ei olnud ta selleks valmis.
Johannes pani oma portfelli lauale ja tõstis sealt välja õpikud, märkmiku ja konspekti. Lehitses neid järjest ja ladus need siis porfelli tagasi. Vana harjumus kõik kaasa vedada, aga tegelikult ei vajanud ta täna ühtegi neist õpikutest. Ta kavatses lihtsalt jutustada. Vana õpetaja istus oma laua taha ja jäi mõttesse. Niimoodi mõttessevajunult leidsid ta ka paar tundi hiljem klassivalgunud õpilased. Kõlas kell. Johannes tõstis pilgu ja pani cd-mängijasse plaadi. Vaiksed üksildase tšello helid täitsid klassiruumi. Johannes tõstis käed ja hakkas muusika taktis käsi liigutama. Ta otsekui hõljus dirigeerides klassi ees ja rääkis vaikselt dirigeerimise rütmis. Kummalisel kombel kuulis igaüks neist 33-st õpilasest oma lugu. Vana õpetaja hõljus ja jutustas igaühele tema elust. Valikutest, õnnelikest hetkedest, kaotustest, võimalustest ja vabadusest. Õppimisest ja kogemuste saamisest. Armastusest jutustas ja väärtustest. Ja nõnda jutustades muutus ta üha kergemaks ja läbipaistvamaks ning ta samm ja heljumine üha energilisemaks.
Möödus 44 minutit. Ühe minuti pärast oleks tirisenud kell tunnist välja viimast korda. Klassi ees seisis 23-aastane noor õpetaja. Ta jäi vait ja vaatas klassi poole. Klassiruumis istusid pinkidesse pigistatult täiskasvanud mehed ja naised, mõni noorem, mõni vanem, nägudel arusaamatus ja hämming. Õpetaja võttis laua kõrvalt oma portfelli ja ütles: "Mul on kahju, et enamikul teist võttis minu sõnadest arusaamine keskmiselt kolmkümmend aastat. Aga uskuge mind, minul võttis nende sõnade ütlemine aega kuuskümmend aastat. Iga päev kordasin neid nagu mantrat. Ja nii väga kui ma kui ma ka püüdsin teieni jõuda, et kõike mida tean, teile arusaadavaks teha, jäi teil tol hetkel alati sammuke minu poole tegemata. Mul on hea meel, et te tegite selle sammu täna. Mul on täna teiega viimane tund. Loodan, et see on õppetund kogu eluks. Elage seda elu nõnda, nagu saaks te iga päev ühe sellise tunni."
Johannes võttis oma portfelli ja astus klassist välja. Koridoris kõlasid lahkuva õpetaja sammud. Helises vahetunnikell. Koolimaja uks avanes hääletult ja sulgus klõpsuga, mis kajas läbi terve maja. Kõik tormasid aknale, et talle järele vaadata, aga kollase koolimaja õuel ei olnud enam mitte kedagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar