Jaan Kruusvall "Tasandikkude helinad"
lavastaja Aleksander Eelmaa, Saueaugu teatritalu
Viimane etendus 2.08.2012
Õnneliku juhuse tahtel olin nende seas, kes selle lavastuse viimast etendust nägid. Ma ei hakka siin rääkima näitlejatöödest, millest igaüks oli omaette särav, ega ka lavastusest, kus kõik oli üldjoontes paigas ja erilisi küsitavusi ei tekkinud. Mulle ei meeldi ka lugu ümber jutustada, seda saab päevalehtede arvustustest lugeda. Mulle meeldib kui lugu avab uusi lugusid minu enda sees.
Selles loos oli palju teemasid, mida sai koduteele kaasa võtta. Kruusvalli maailmavaadet ja õpetussõnu.
Enne ei saa surragi, kui sa pole õnnelik olnud, ütleb Kruusvall ja kirjanik laseb noortel inimestel surra sellepärast, et annab neile nende õnneliku hetke kätte. Hingekriipivama, traagilisema noodi pärast. Keeruline on kirjanikuelu, kes kirjutab hingi ja toob nad siia ilma ning siis kutsub nad ära. Ilus tüdruk, aga näe kutsuti ära. Kirjanik on Looja. Ta loob maailma, mille reeglid on ainult tema käes ja kõik saatused kirjutab ta tindiga valgele paberile. Ja lugu hüppab paberilt välja ja saab lavastuseks. Ja näitlejad elavad need hinged omal nahal läbi. Vahel ma mõtlen, et kui sa suudad hingega läbi elada väga palju erinevaid hingi, kas siis oma hing kulub ära või kasvab suuremaks? Või on see oskus ja anne, mida õpitakse ja arendatakse, et mitte midagi ligi võtta, et ise alles jääda. Iga töö mõjutab, midagi pole teha, hingekesi.
Kruusvall räägib palju tööst, ääremaa viimaste põliselanike elutahtest ja igatsusest kuhugile mujale, kus on parem. Aga nad kõik tulevad tagasi, haavad ja armid ja muhud käes. Sest kogukonna tugi hoiab nad elus, koduseinte vahel toimuvad minidraamad ja tühi- tähised sõnavahetused muutuvad elusid ja saatuseid muutvaks võimsaks looja kätetööks. Väikesed asjad on tähtsad. Väikesed hinged on tegelikult suured, sest hingel ei ole mõõtu. Ja kõik kes kord tulnud ja läinud on, nendele helisevad tasandikud igavikuliselt. Orjapõlvevalssi. Tasandikud helisevad vana kirjaniku elutarkust, kajavad ja võimendavad suures ilmas toimuvad ärevaid sõdasid, räägivad armastusest, õnnest ja elusaatustest. Ja sellest, et elus peab olema õnnelikke hetki. Alles siis võib lahkuda. Alles siis kutsutakse sind ära. Ja sa lähed ja lepid sellega. Elu mõte on õnnelikes hetkedes ja selles, kui suudad nad ära tunda. Ka selles kui suudad ära tunda selle hinge, kes peegeldab sulle sind ennast, kes õpetab sulle inimeseks olemise talumatut kergust.Tasandikud helisevad neile, kes oskavad kuulata. Tasandikel, mitte kirikus, lüüakse hingekella.
lavastaja Aleksander Eelmaa, Saueaugu teatritalu
Viimane etendus 2.08.2012
Õnneliku juhuse tahtel olin nende seas, kes selle lavastuse viimast etendust nägid. Ma ei hakka siin rääkima näitlejatöödest, millest igaüks oli omaette särav, ega ka lavastusest, kus kõik oli üldjoontes paigas ja erilisi küsitavusi ei tekkinud. Mulle ei meeldi ka lugu ümber jutustada, seda saab päevalehtede arvustustest lugeda. Mulle meeldib kui lugu avab uusi lugusid minu enda sees.
Selles loos oli palju teemasid, mida sai koduteele kaasa võtta. Kruusvalli maailmavaadet ja õpetussõnu.
Enne ei saa surragi, kui sa pole õnnelik olnud, ütleb Kruusvall ja kirjanik laseb noortel inimestel surra sellepärast, et annab neile nende õnneliku hetke kätte. Hingekriipivama, traagilisema noodi pärast. Keeruline on kirjanikuelu, kes kirjutab hingi ja toob nad siia ilma ning siis kutsub nad ära. Ilus tüdruk, aga näe kutsuti ära. Kirjanik on Looja. Ta loob maailma, mille reeglid on ainult tema käes ja kõik saatused kirjutab ta tindiga valgele paberile. Ja lugu hüppab paberilt välja ja saab lavastuseks. Ja näitlejad elavad need hinged omal nahal läbi. Vahel ma mõtlen, et kui sa suudad hingega läbi elada väga palju erinevaid hingi, kas siis oma hing kulub ära või kasvab suuremaks? Või on see oskus ja anne, mida õpitakse ja arendatakse, et mitte midagi ligi võtta, et ise alles jääda. Iga töö mõjutab, midagi pole teha, hingekesi.
Kruusvall räägib palju tööst, ääremaa viimaste põliselanike elutahtest ja igatsusest kuhugile mujale, kus on parem. Aga nad kõik tulevad tagasi, haavad ja armid ja muhud käes. Sest kogukonna tugi hoiab nad elus, koduseinte vahel toimuvad minidraamad ja tühi- tähised sõnavahetused muutuvad elusid ja saatuseid muutvaks võimsaks looja kätetööks. Väikesed asjad on tähtsad. Väikesed hinged on tegelikult suured, sest hingel ei ole mõõtu. Ja kõik kes kord tulnud ja läinud on, nendele helisevad tasandikud igavikuliselt. Orjapõlvevalssi. Tasandikud helisevad vana kirjaniku elutarkust, kajavad ja võimendavad suures ilmas toimuvad ärevaid sõdasid, räägivad armastusest, õnnest ja elusaatustest. Ja sellest, et elus peab olema õnnelikke hetki. Alles siis võib lahkuda. Alles siis kutsutakse sind ära. Ja sa lähed ja lepid sellega. Elu mõte on õnnelikes hetkedes ja selles, kui suudad nad ära tunda. Ka selles kui suudad ära tunda selle hinge, kes peegeldab sulle sind ennast, kes õpetab sulle inimeseks olemise talumatut kergust.Tasandikud helisevad neile, kes oskavad kuulata. Tasandikel, mitte kirikus, lüüakse hingekella.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar