Mõistatus

Madis Kõiv olla kord kõnet alustades öelnud: Mu jutt on pidulik ja ebatäpne. Seetõttu alustan sellest, et kõigepealt oli Mõistatus. Mõistatus oli selleks hetkeks, kui ilmnes tema olemasolu juba lahendatud, aga lugeja seda veel ei teadnud. Seetõttu ei saanud Mõistatuse kohta iial öelda, et ta on, kuna tema vastus oli olemas teksti lõpuosas. Lugeja, kes hakkas teksti lugema lõpust, jättes keskmise osa vahele, võis saada Mõistatuse lahenduse kätte väga kiiresti. Raamat ei olnud kunagi lineaarne ja ajaline vorm, ideaalraamat oli selline, mille järgmine sõna ei paljastunud enne kui eelmine sõna oli loetud. Ainult nii võis Mõistatuse lahenduskäik inimest ehk lugejat avada, nõnda, et Mõistatus muutus ühtäkki küsimuseks lugeja peas ja Lugeja muutus Mõistatuse lahendajaks. Kirjanik taandus. Tekst taandus. Lugeja peas tekkisid võimalikud lahenduskäigud. Kuid Mõistatus oli selgelt üle lugeja võimete. Mõistatuse kaaslaseks olid Üllatus, Puänt ja Ebaharilik asjade käik. Ükskõik kui palju stsenaariume Mõistatuse lahendamiseks fabuleeris Lugeja, ikkagi oli see, mille ta lõpuks Lahendusega avastas ikkagi midagi täiesti uut ja enneolematut. Niiet olgugi, et Mõistatus oli juba alguses vastatud ja tema olemus oli perfektis, ehk täisminevikus juba toimunud, Mõistatus oli lõpetatud juba tema sünnihetkel, oli võimalik tema minevikku jõudmise teekond avastada ikkagi ainult raamatut läbi lugedes. Jätmata vahele ühtegi sõna ja kirjavahemärki.
Seega, isegi kui me teame, et meie elu tüürib iga hetk Mõistatuse Lahenduse poole, ei saa me jätta vahele ühtki seika, valusat ega rõõmsat, sest muidu me ei jõua lahenduseni. See on sama asi, mida ütleb Pelevin- meie reis lõppes täpselt üks hetk enne seda kui me jõudsime teele asuda. See ongi see Mõistatuse metafüüsika ja ühtlasi ka Apokalüpsis.