Müratus hiirvaikuses

Mida aeg edasi, seda olulisem tundub mulle küsimus, kuidas vähendada müra oma elus. Seda nii helide mõttes kui ka info mõttes. Sest mida rohkema müraga aju tegeleb, seda vähem jääb ruumi iseenda kuulamiseks ja oma kogemuse omandamiseks. Kui teadlasi uskuda, siis meie aju kasutab ainult 5 % oma võimalustest. Kui see 5% ka müraga ja mõttetu infoga täita jääb oma mõteteks ja originaalseteks ideedeks üpris vähe mahtu. Olulisem kui miski muu tundub vajadus keskendada end jäägitult ühele tegevusele, et see üks võimalikult hästi õnnestuks. See on üpris keeruline. Töösituatsioonis vajavad väga paljud inimesed suvalistel hetkedel tähelepanu ja seetõttu kannatab ka tulemus ja töö kvaliteet. Sageli ei aita kõrvatropid- kogu keskkond on mürakülluses harjunud igapäevase lärmiga.

kõrvatropid on esmane abivahend

Peaks püüdlema pigem selle poole, et ümbritsevas keskkonnas väheneks müra. 
Umbes aasta ja paar kuud on möödas, mil viimati vaatasin lihtsalt niisama kodus televiisorit ja raadiot ei ole samuti ammu kuulanud. Tuleb ette, et vaatan järele mingeid saateid, mis töö seisukohast tunduvad olulised. Ja vaatan ka filme, mis meeldivad, sel ajal kui tahan. Mul on veel umbes kolmandik väga headest filmidest, mida viimaste aastate reisidelt olen endale ostnud,  veel vaatamata. Nii et pikkadeks rahulikeks talveõhtuteks saab tegevust küllaga. Kuulan viimasel ajal ka üpris vähe muusikat ja sedagi väga suure valikurehaga. Püüan välja lülitada kogu elektroonika, kaasa arvatud mobla, sel ajal kui magama lähen. Mu uni on püha ja ükski maailma äpardus ei saa olla nii tõsine, mida ei saa hommikuni edasi lükata. Aga helilisest mürast hullem on vaimne müra. Infomüra. Peetakse normaalseks, et sa tead peast, millal toimuvad mingid sportmängud ja mis värvi kleiti kandis eile õhtul keegi kuulsus. Milleks?
Lisaks juba pikemat aega vaatan imestusega, kuidas infoväli, mida meedia pakub, on muutunud tegevusekeskseks ja sündmuse asetleidmise geograafiline punkt justkui polekski tähtis.
Meile peaks minema korda kummalised sünnitused Austraalias, vägivald Ameerikas ja veel sada muud igapäevaelu sündmust kusagil mujal. See aga, mis toimub meie oma regioonis, Eestis, külades, väikestes linnades jääb keskmeedias enamasti kajastamata. Ma tahan teada, millest mõtlevad ja mis juhtub minu naaberküla rahvaga, mitte seda,  kuidas elavad halvasti Kreeka pensionärid. Ma tahan tunda turvalisust oma kodukandis. See kõik, mis on kusagil kaugel, ei huvita mind.

Mänguasi minevikust- tsirkuseauto

Täna arutasime NP-ga, miks hoolimata sama suurest ajust ei leiutatud juba keskajal lennukeid ja autosid. Võimekus oli ju olemas. Aga vajadust ei olnud. Ei osatudki tahta. Ei olnud vaja.
Ma ei ole küll mingi maailmalõpuennustaja, aga võibolla me õpiksime müravabadusest ja vaikusest palju rohkem kui meil lihtsalt ühel päeval ei ole mõneks ajaks elektrit ja kütust. Kui paljud tulevad toime sellises maailmas? Me võtame seda üleüldist tehnoloogilist arengut liiga iseenesestmõistetavalt.
Oleks üks päev, mil oskaksime kuulata üksteise südametukseid, samme, hingamist. Jah, alustame hingamisest. Õige hingamise omandamine on üldse õnneliku ja terve inimese esimene samm parema elukvaliteedi poole. Väiksema müra poole. Hiirvaikus on ilus eestikeelne sõna.