Kell on 5.15. Kati lapsed magavad ja maailm on vaiki ja vagane. Kahe tunni pärast enam mitte. Siis on puder, kohv, riided ja minek. Selline mõnus olemine. Meil on koos nii tore.
Aga ikkagi, ärkasin 5.15. Ei teinud silmi lahti, sest teadsin, et kellani on veel tükk aega. Ja und enam ei tulnud. Unelesin siis teki all ja otsustasin rännata. Rändasin ajas 8. aastat tagasi, aastasse 2003. Leidsin sealt kaugelt üles ühe mälestuse. Ühe nii võimsa mälestuse, et otsustasin see otsast lõpuni veelkord üle vaadata. Võtsin mälestusel kõvasti natist kinni ja pugesin üleni selle mälestuse sisse. Tõmbasin eest luku kinni ja surusin mälestusemütsi pähe. Panin ette ka mälestuseprillid. Ja olin äkki ise see mälestus. Olin selle mälestuse sisse ära kadunud ja mälestus hoidis mind justkui kinni. Ei jäänud muud üle kui hakata tükkhaaval mälestust seestpoolt sööma. Tükk tüki haaval mälusin selle mälestuse läbi ja neelasin ta kõige täiega alla. Ainult mälestuse hinge lasin vabaks. Las ta lennata, äkki on keegi veel, kellel on selle mälestusega midagi peale hakata. Tänasin mälestust meeldiva koostöö eest ja soojaandmise eest, tänasin mälestust ka selle armastuse eest, millega ta oli mind kõik need aastad toitnud. Heade ja ilusate mõtete eest tänasin. Tänasin mälestust ka nende pisarate eest, mida olin tema pärast valanud. Mul oli kahju mälestusest lahkuda, aga ta lohutas ja trööstis mind: "Seni kuni on veel ainult üks inimene maailmas, kes mind mäletab, ei kao ma ju kuhugi." Tegin silmad lahti. Mälestus istus mu voodinurga peal ja nuttis. Tuba oli valge nagu kirikus ja kusagilt kostis sordiini all voogavat sulnist muusikat. "Ma hakkan minema. Mind oodatakse. Aga kui sul parasjagu mind ei ole, siis mu sõber armastus hoiab sind. Ja hõika, kui sul mind vaja. Olen sekundiga su juures tagasi."
Ja siis tuli meelde see kunagi kirjutatud luuletus ja ma teadsin, kuidas ta tegelikult peaks kõlama.
Näe nii:
5.15
Öövahi tööpäev hakkab
lõppema
aga minu unemati
jäi traksipidi
Kremli torni pidama.
Neli mälestust trampisid
mu peas ja mörisesid.
Igas ajusagaras üks.
Viies mälestus oli ka seal
aga ei trampinud,
ta justkui teadis,
et niikuinii ma mõtlen
tema peale alati,
vähemalt igal hommikul
kell 5.15
Aga ikkagi, ärkasin 5.15. Ei teinud silmi lahti, sest teadsin, et kellani on veel tükk aega. Ja und enam ei tulnud. Unelesin siis teki all ja otsustasin rännata. Rändasin ajas 8. aastat tagasi, aastasse 2003. Leidsin sealt kaugelt üles ühe mälestuse. Ühe nii võimsa mälestuse, et otsustasin see otsast lõpuni veelkord üle vaadata. Võtsin mälestusel kõvasti natist kinni ja pugesin üleni selle mälestuse sisse. Tõmbasin eest luku kinni ja surusin mälestusemütsi pähe. Panin ette ka mälestuseprillid. Ja olin äkki ise see mälestus. Olin selle mälestuse sisse ära kadunud ja mälestus hoidis mind justkui kinni. Ei jäänud muud üle kui hakata tükkhaaval mälestust seestpoolt sööma. Tükk tüki haaval mälusin selle mälestuse läbi ja neelasin ta kõige täiega alla. Ainult mälestuse hinge lasin vabaks. Las ta lennata, äkki on keegi veel, kellel on selle mälestusega midagi peale hakata. Tänasin mälestust meeldiva koostöö eest ja soojaandmise eest, tänasin mälestust ka selle armastuse eest, millega ta oli mind kõik need aastad toitnud. Heade ja ilusate mõtete eest tänasin. Tänasin mälestust ka nende pisarate eest, mida olin tema pärast valanud. Mul oli kahju mälestusest lahkuda, aga ta lohutas ja trööstis mind: "Seni kuni on veel ainult üks inimene maailmas, kes mind mäletab, ei kao ma ju kuhugi." Tegin silmad lahti. Mälestus istus mu voodinurga peal ja nuttis. Tuba oli valge nagu kirikus ja kusagilt kostis sordiini all voogavat sulnist muusikat. "Ma hakkan minema. Mind oodatakse. Aga kui sul parasjagu mind ei ole, siis mu sõber armastus hoiab sind. Ja hõika, kui sul mind vaja. Olen sekundiga su juures tagasi."
Ja siis tuli meelde see kunagi kirjutatud luuletus ja ma teadsin, kuidas ta tegelikult peaks kõlama.
Näe nii:
5.15
Öövahi tööpäev hakkab
lõppema
aga minu unemati
jäi traksipidi
Kremli torni pidama.
Neli mälestust trampisid
mu peas ja mörisesid.
Igas ajusagaras üks.
Viies mälestus oli ka seal
aga ei trampinud,
ta justkui teadis,
et niikuinii ma mõtlen
tema peale alati,
vähemalt igal hommikul
kell 5.15
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar