Ühe ilmatu õnneliku juhuse tõttu sattusin täna vaatama Fomenko teatrisse Kolme õde.
Midagi nii head ei ole minu silmad sõnalavastustest varem kunagi näinud, ausalt. See kergus ja õhulisus ja lihtsad detailideni läbimõeldud etüüdid, millega Fomenko on suutnud Kolm õde lavastada mind lihtsalt vapustasid. Etendus kestis pisut alla nelja tunni, aga ma olin kogu etenduse nagu nõeltel, nii haarav ja hea oli näitlejate töö, nii sujuvalt juhatati vaataja hõbekandikul asuval sulepadjal õekeste õnnetu õnne maailma.
Ja see tohutu igatsus, Moskvasse, Moskvasse...
Ja see unistus armastusest ja lootused lootused lootused...
... oeh, daamid ja härrad, mul oli au seal saalis istuda aga pidevalt oli tunne, nagu oleksin paisatud sellesse näidendisse osalejaks, üheks õekeseks, kellega kogu see maailm ümberringi juhtus. Naerad, ahastad ja nutad koos õekestega nagu omastega. Kusjuures kaks neist õdedest Maša ja Irina on päris elus ka õekesed.
See on Tšehhovi "Kolme õe" lavastuste "PEAB NÄGEMA" tükk, kirjeldada on võimatu.
Hommikul.
Hommikuks selgus kurb seik, et Juri Stepanov, kes mängis etenduses arsti ja on ka muidu väga tuntud kinonäitleja, oli peale etendust autoga koju sõites liiklusõnnetuses surma saanud. Fomenko teater on täna leinas. Ja Stepanovi briljantset mängu laval nägin mina esimest ja viimast korda. Väga kahju.
Житъ надо, сестры, надо жить!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar