Pööriajal juba mõtteis jõuluks koju jõudnuna on selline äraolemise hetk. Pikk ja ilus aasta läks nagu viuh ja oi kui palju tegemisi ja emotsioone selle viuhi sisse mahtus.
Sellega seoses meenus mulle üks kummaline uni, mida ei suutnud esmalt lahti harutada, aga mis andis mulle palju jõudu.
Istun Kalevi tänaval vanaema sohval koos vanaisa ja vanaemaga. (Nüüdseks mõlemad juba taevaskäijad) Vanaema on hästi särtsu täis ja energiline. Jutustab, et tahab mulle oma purjekat kinkida, aga ütleb et tema purjeka postid olid kehvad ja need on vaja välja vahetada. Sulatab siis köögipliidil eluaeg kogutud hõbelusikatest mu purjekale hõbedast postid ja kingib mulle purjeka, siidpurjed peal ja hõbedased läikivad postid. Ikka sellise suure, päris! Ütleb nii soojalt, et selle purjekaga võin eluaeg mööda ilma purjetada, ilma et postid painduks. Vanaema räägib, et tal on vähe aega ja palju asju on ripakile jäänud või pooleli. Tuletab mulle meelde, et elu teine pool hakkab palju kiiremate viuhidega liikuma kui esimene ja palub meelde jätta, et iga hetk on tähtis, siis on aega rohkem.
Ärkasin selle une peale ja jäin mõttesse, et kas tõesti ma siis unustan sageli ilusaid hetki meelde jätta? Miks oli Taadul ja Memmel vaja mu uneilma tulla mulle seda ütlema? Jah purjekast olen muidugi eluaeg unistanud, ent see võis olla tegelikult ju ka selline hingepurjekas, mis viib sind sekundiga sellesse kohta, kus soovid olla või sellesse hetke, kus sul on olnud hea.
Terve see aasta on iga päev olnud ikka hetk, kus olen katsunud pidama jääda ja unustada, et pean tõttama. Ja venitada minut tundideks. Ja on olnud ka selliseid hetki, kus lihtsalt saad samal hetkel aru, et see, mis toimub siin ja praegu on väga tähtis. See sõna, see olukord, need inimesed, see muusika, see laul selles hetkes loob maailma, loob mälestusi, loob elukäiku. Ja hirmuäratav on vahel, et vahel tead isegi murdosa sekundi ette, mis edasi juhtub ja mis öeldakse.
Lugesin just Tsaar Saltaani. Selle läbilugemine praeguses hetkes oli ka väga tähtis. Häid jõule!
Sellega seoses meenus mulle üks kummaline uni, mida ei suutnud esmalt lahti harutada, aga mis andis mulle palju jõudu.
Istun Kalevi tänaval vanaema sohval koos vanaisa ja vanaemaga. (Nüüdseks mõlemad juba taevaskäijad) Vanaema on hästi särtsu täis ja energiline. Jutustab, et tahab mulle oma purjekat kinkida, aga ütleb et tema purjeka postid olid kehvad ja need on vaja välja vahetada. Sulatab siis köögipliidil eluaeg kogutud hõbelusikatest mu purjekale hõbedast postid ja kingib mulle purjeka, siidpurjed peal ja hõbedased läikivad postid. Ikka sellise suure, päris! Ütleb nii soojalt, et selle purjekaga võin eluaeg mööda ilma purjetada, ilma et postid painduks. Vanaema räägib, et tal on vähe aega ja palju asju on ripakile jäänud või pooleli. Tuletab mulle meelde, et elu teine pool hakkab palju kiiremate viuhidega liikuma kui esimene ja palub meelde jätta, et iga hetk on tähtis, siis on aega rohkem.
Ärkasin selle une peale ja jäin mõttesse, et kas tõesti ma siis unustan sageli ilusaid hetki meelde jätta? Miks oli Taadul ja Memmel vaja mu uneilma tulla mulle seda ütlema? Jah purjekast olen muidugi eluaeg unistanud, ent see võis olla tegelikult ju ka selline hingepurjekas, mis viib sind sekundiga sellesse kohta, kus soovid olla või sellesse hetke, kus sul on olnud hea.
Terve see aasta on iga päev olnud ikka hetk, kus olen katsunud pidama jääda ja unustada, et pean tõttama. Ja venitada minut tundideks. Ja on olnud ka selliseid hetki, kus lihtsalt saad samal hetkel aru, et see, mis toimub siin ja praegu on väga tähtis. See sõna, see olukord, need inimesed, see muusika, see laul selles hetkes loob maailma, loob mälestusi, loob elukäiku. Ja hirmuäratav on vahel, et vahel tead isegi murdosa sekundi ette, mis edasi juhtub ja mis öeldakse.
Lugesin just Tsaar Saltaani. Selle läbilugemine praeguses hetkes oli ka väga tähtis. Häid jõule!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar