küla elab

Kui inimene on jõuluajal kolm päeva kodus ohjeldamatult kodune olnud, siis parim mida neljandaks päevaks võiks soovitada on kooli minna. Sest koolis räägitakse Harmooniast ja kui ma õieti mäletan tsitaati: loksutatakse kapsapead lahti. Igatahes peale paari loengut on selge, et maailmas on mõtlevaid inimesi ja kapsas ja verivorst taanduvad ajusagaratest olematuks. Ja harmoonia on oma olemuselt inimkonna loomeinimesi nii haaranud kui häirinud. Olen rohkem nende fänn olnud, keda häiris, vist.

Lisaks sellel peaks neljandal päeval õige jõuluhärduse tekkimiseks külastama korralikku küla pidu. Näiteks Läsna külas on kaks laulukoori ja tugev meestrio (nimetati küll kvartetiks, ma ei tea, kes neist kahte häält laulis) lisaks lastekoor, näitering ja ma ei tea mis kõikveel. Igatahes kõlasid kõik jõululaulud, mida ei olnud sel aastal veel kuulnud (polnud õieti ühtegi kuulnud) ja kõik see isetegemise rõõm ja teistega jagamise rõõm ja entusiasm oli nii päris ja imeline ja armas, nõnda, et metropoli diivadest ärahellitatud süda sulas paari sekundiga. Maailm ja elu ei ole ainult eneses ja iseenesetarkuse imetlemises vaid jagamises! Ja see viib küla edasi. See on eluterve järkusuutlik mudel.
Läsnale või Läsnasse tahaks tagasi iga jõuluaeg. Seal on nii toredad ja tublid inimesed.
Aga ühel päeval on meie küla ka nii tubli, eks? Siis kui me ise kõike seda jagame.