sügisene kärbänes

Üks väga unine sügisene kärbes

jalutab juba teist tundi

mu toa kollasel kardinal

üles alla.

Kuhu tal

küll on plaan välja jõuda?

Nädalavahetus oli väga lõõgastav. Otseseid kohustusi ei olnud ja üks armas inime tegi oma viimaseid samme Moskva pinnal. Mitte loomulikult päris viimaseid aga vähemalt mingi tööperiood lõppes. Nii see paraku on, et teatud aja järel kolimistega tuleb selles töös harjuda. Igatahes enne kui langeb eesriie peab Moskvas kindlasti käima Sandunõ saunas, lõunatama Puškini restoranis, käima läbi tuttavad rajad ja natuke nuusutama Arbati melu+ muidugi kultuskohad nagu Majaki puhvet ja veel teised.

Igatahes läks sedapuhku lahkumismeeleolu ütlemata lõbusalt, sest alustasime hommikut kalamarjasaiade ja kohviga ja lennujaama sõites oli ekipaaž varustatud korraliku šampanjeriga. Ja teele ta läks. Palju õnne ja pehmet maandumist!

Paratamatult hakkasin hüvasti jättes mõtlema, et kaheksa kuud veel ja pole enam mindki siin. Uued algused ootavad ees. Lähen siit sama lõbusalt, sest see aeg siin on nii intensiivne, et nädalatest saavad päevad ja sekunditest igavikud. Moskva haarab ja võtab sind endasse nagu kookon, imeb sinust elumahlasid välja ja süstib sinusse mingit kummalist avatust, vabadust, värve. Armastust, ükskõiksust, hoolimatust, suursugusust, kõiges oma vastuoluliseuses ja värvikirevuses. Ja sa ikkagi väljud õnnelikumana ja rikkamana, olgugi et oled pisut kulunud. Väljud energilisemana ja tempokamana, sest intensiivsus on siin teine ja aeg voolab eriliselt. Jõudes pisut teistsugusesse ajavööndisse saab onu Tik-Tak mitu korda päevas uiakuid teha ja rööpaseadja võib rongigraafiku nädalateks unustada.

Kuigi sageli on tunne, et pigem elaksin üksi metsas looduse keskel kui suures inimhulgas. Samas ei ole südamlikumat ja abivalmimamat inimest kui venelane. Kui sa kukud sirutuvad su poole mitmed käed, et sind püsti aidata, et sulle abi kutsuda, et sind koju aidata. Ja isegi pooleldi sandid tõusevad metroos püsti kui näevad, et oled väsinud või lapsega. Lastega inimestest lugupidamine on siin täiesti eriline. Lapsega inimene on ekstraklass, kelle vaatamise peale lähevad isegi karmimatel mehepoegadel silmad heldimust täis ja nad leiavad sulle metroos enda kõrval ruumi või kamandavad mõned endast nooremad püsti tõusma kui nad ise ei jaksa.

Sügisene kärbes

hakkab jääma veel unisemaks.

Äsja kukutas ta ennast

põrandale ja püüab iga hinna eest

sirutada oma koivad mu

võileiva järele. Veeretan ta ette

kalamarjakuulikese.

Las jändab sellega

sel ajal kui mul on vaja käia

unenägude maal.