peast Puškin

Nädalavahetusel tegime väljasõidu Puškini mägedesse (vk. Пушкинские горы). Jalutasime vapustava giidiga Puškini mägede tuttuues talumuuseumis, kuhu oli püstitatud kõikvõimalikke Puškini aja taluhooneid. Oli ka täiesti töötav vesiveski, kus sai oma viljaterad sisse panna ja siis jahvatatud jahu kotti panna. Selliseid veskeid on Venemaal säilinud ainult kolm. Kusagil kandis vist taastatakse veel neljandat.

Puškini muuseumil Pihkva oblastis on maad kokku 10tuhat hektarit ja 600 töötajat. Muuseumi eelarve on pea kolm korda suurem kui kohaliku rajooni oma. Aastas külastab muuseumit 300 tuhat inimest. Vägevad numbrid või mis? Samas ei ole tulekahjude ja sõdade tõttu ükski neist Puškini aegsetest mõisatest säilinud, vaid on taastatud peale II MS. Ja tuleb tunnistada, et väga ilusasti on taastatud. Laudkatustega, korralike materjalidega, püüdes sisustusse paigutada nii palju kui võimalik Puškini aegset mööblit.

Jalutasime Mihhailovskojes, kandis kus Puškin leidis inspiratsiooni Jevgeni Onegini kirjutamise ajal. Mõisamaja aknast avanes lihtsalt sõnulkirjeldamatu vaade luhale, mis avar ja hingematvalt ilus. Õunaaiad, punapõsksed õunad puudel ja sügisesed lehed kogu oma värvikirevuses. Park, pärnaalleed mäletavad siin veel Puškinit. Käisime ka Trigorskoye mõisas, kus Aleksander armastas käia teed joomas peale lõunat, ning Puškini vanaisa mõisas Petrovskoyes. Mõlemad olid kaunid ja korralikud, täis ajalugu ja lugusid.

Puškini haud asub Svjatye gory kloostris, ja sealses kirikus on igal õhtul Puškini mälestuseks liturgia. Haud on kaetud lilledega ja inimvool ei katke seal käies.

Kloostri mungad teevad head mett, olen juba mitu korda sealt pangekese ostnud. Õunaaeg on täies hoos, tee pealt saime kaasa ka mitu pangetäit õunu, mutikesed tee ääres müüsid ämbrikaupa 30-50 rubla ämbritäis.

Igatahes kuulsime kolme päeva jooksul sõna Puškin vist küll umbes tuhat korda ja selleski jutus kipub see nimi korduma. Olin arvanud, et hakkan tema radadel otsemaid luuletusi vorpima, aga kuulates kogu seda luuletustest läbipõimitud ekskursiooni, kus igal kohal, igal alleel, igal tammel oli oma ainult talle pühendatud luuletus, mida giid meile kenasti peast esitas, jäin nukraks. Ainult Puškin suutis mõista selle koha ilu ja seda nii kaunilt kirja panna, aiult tol ajal oli see kõik tõesti nii. Nüüd on neis paikades hõljumas vaid tema mälestus ja ei ole enam isegi tuhmunud laega majakest, mis looks meeleolu. On hoopis kaasaegse signalisatsiooni ja nöörikestega ümbritsetud harvad mööbliesemed, klaasi alla pandud käsikirjad ja see kaunis luht, kus jõgi igal aastal oma sängi muudab.

Muide mõisakultuur oli Venemaal kunagi väga kõrge. Ainuüksi Pihkva oblastis oli kunagi 6000 mõisa. Nüüd on kogu Venemaal alles ainult 1 korras mõis ja umbes sadakond mida võibolla annaks veel taastada. Kõik on sel sajandil maha põletatud ja laastatud. Kaduvad maastikud.