kõndimas

Tõepoolest, selliseid laupäevi, nagu eile, on võimalik kogeda ainult Moskvas. Hommik algas raamatulaada külastamisega VDNH-l, mis on üks sürrealistlikumaid paiku Moskvas. VDNH koosneb umbes 75st erinevast pavilonist, mis kunagi olid mõeldud rahvamajandussaavutuste esitlemiseks, igal piirkonnal oma, tohutu maaala, kus kuldnaistega purskkaev ja meeletult jalutamispinda. Raamatumess toimuski 75s paviljonis, moodsas, äsja ehitatud tohutusuures majas, kus raamatuid lettidel oli samapalju kui inimesi saalides. Tohutu tunglemine. Eesotsas Genievaga, väiskirjanduse raamatukogu fantastilise direktrissiga Esitleti veelkord saatkonna ja väliskirjanduse raamatukoguga koos välja antud Lotmani artiklite kogumikku ja peale kahte tundi kõnede kuulamist võisime pisut kergendatult hingata ja messil ringi vaadata. Lugemine ja raamatud on siin endiselt au sees.
Kui taas õue saime, oli rahvast endiselt murdu, väljas oli 25 kraadi sooja ja parajasti käis VDNH-l veel käsitööliste laat. Sealt soetasin endale kena keraamilise võitoosi, käsitsi maalitud lillekestega. Nüüd on või alati kindlas kohas.

Siis väike šašlõkk ja oli aeg sammud kesklinna poole seada, et korraks tugitoolis jalgu puhata ja rahvale reisipildid ette näidata. Kolleegid näitasid oma Baikali pilte ja meie viimase aja reiside ülevaadet.

Õhtul läksime veelkord välja, et vaadata kuidas linna sünnipäeva puhul rahvas mööda muidu 8-realist automagistraali jalutab. Kohe kui Tverskajale jõudsime algas ilutulestik ja tänaval seisid suu lahti ja huilates umbes miljon inimest ja vaatasid säravatel silmadel Kremli tornide kohal taevasse purskavaid tulejutte. Kõik see meenutas korraks Trifiidide päeva, aga see läks üle ja plaksutasin isegi nagu laps, kui jälle mõni sädelev kera taevasse kerkis.
Kuna ühel daamil meie seltskonnast oli päeval kõikjal kaasas sammulugeja, siis lõpptulemus- peaaegu 12 km jala käidud polnud kontorirottide kohta üldsegi paha tulemus.