uuhuhuu

Sain just mineval nädalal jala Moskva pinnale toetatud, kui pakkisin jälle seljakoti ja tuiskasin kolmapäeva öösel Pihkva rongi peale. Rongisõit pole küll ajavõit kui vaid kaks puhkusepäeva ees, aga kuna oli vaja järgisel päeval kindlasti Võrumaal olla, siis ei olnud põhjust Tallinnasse ronida. Rongis võib alati kohata väga põnevaid või siis tüütuid teekaaslasi. Esimesel puhul oli tegu tšetšeeni ärimehega, kes pajatas oma eluloo, oma suguvõsa ja tšetšeeni perede kannatustest sõjas, poliitikast ja oma maailmanägemusest kõigi nende asjadega. Pidas rangelt kinni oma kommetest, polnud iial tilka viina joonud ja ei söönd ka sellist liha, mida polnud õigesti veristatud. Polegi varem nii tasakaalukat ja tõsist ja meelekindlat inimest näinud. Kuidagi kõik oli tal paigas ja ei pidanud ta kellegi vastu viha. Rahu oli tema sees. Teisel juhul oli tagasiteel samas rongis ühes kupees vene arst-onkoloog, kes kohe kui sisse astus kukkus seletama kui kokahjulikud on õlu ja suitsetamine ja et need on saatanast, ning muudkui uuris ja puuris, kas ma usklik olen, teatas pikkade tiraadidega, kui untsus on omadega Eesti, Läti ja Leedu ja kui sitt meil ilma Venemaata on, ning vihkas eriti mustanahalisi, kaukaaslasi, juute ja aasia rahvaid, eriti hiinlasi. Ja et varsti tuleb euroopa põlvi Venemaa ette süüa küsima, sest nad seal panevad narkotsi ja surevad välja. Täitsa pöörane rassist. Ja et naised peavad ainult valget rassi meestega magama ja eriti soomlased võiksid kõik mustanahalised välja saata ja venelased hoopis võtta kui nad ilusaid lapsi tahavad. Ilge siga. Iga asja kohta oli tal vaja oma arvamus esitada, kuigi keegi seda ei palunud. Vastasin ta küsimustele jah ja ei vastustega, paaril korral viitsisin kerge demagoogiaga tema väited ka ümber lükata, aga seletas ja seletas. Vabandasin oma kehvade kommete pärast, jõin rahulikult ära oma õlle ja püüdsin silmi kinni vajutada kuni ta lõpuks vait jäi. Kui siis silmad lahti tegin oli üksteist, vanamees ka norskas ja haises vastasriiulil. Läksi tamburisse, tõmbasin vist mitu pläru ja rüüpasin peale ühe õlle. Sest mul lihtsalt ei tule rongis muidu uni, see on juba testitud. Siis tükk aega pidin veel kupeed tuulutama enne kui sisse sain minna. Õnneks oli tegu igavesti koliseva rongiga, aga kuna süda oli sellest mölast ja haisust nii paha, siis suure hädaga lihtsalt sundisin end magama...

Aga Võrumaal oli küll ütlemata imeline koos olla kõigi armsate inimestega ja nii armas laulda ja kisendada ja pillimängu kuulata ja linnulaulu ja taevatähti vahtida ja kukeseentele kummardusi teha ja ujuda järves ja muudkui jutustada ja suitsusaunas maailma peatada. Tunduski nagu oleksin mitu nädalat meelerännakul ära olnud. Eestis ikka juhtub nii palju imesid kogu aeg!
Ja pidage siis meeles et kui sauna sisse minnakse siis öeldakse: Jummal sekkä! ja vastuseks kostku: Jummal hää miis!
Ja kui saunast ära minnakse siis öeldakse: Puts puutuujale, vitt viituujale ja aitüma sannakütjale.