pühapäev, 9. august 2009

nõndaviisi

see puhkus veeres, nagu poleks teist olnudki. Laevakass Kutsul õnnestus üle mitme aasta taas kodumaa pinnale tulla, üsna ilmne on et siia ta selleks viimaseks tööaastaks koliski, sest sellist sõimu ja alandust ja bürokraatiat, mis viimati Moskva lennujaamas toimus ENAM IIAL üle elada ei taha. Palju ei puudunud, et me oleks lihtsalt lennukist maha jäänud, sest meil ei olnud rohelist paberit mille vastu lennujaama vetarst oleks saanud valge bumaaga anda, mis oleks taas lubanud kassi lennukisse võtta. Lisaks pidin ostma kaks kassipiletit, sest Aerofloti süsteem ei näidanud et kassi eest on makstud jne... Seda, et minu Euroopa Liidus sündinud kassil on Lemmikloomapass, mis igat värvi templeid täis, ei huvitanud mitte kedagi. Kui ma siis lõpuks sellelt sõimajalt arstilt ühe templi kätte sain passi, oli lennuni jäänud 10 minutit ja arst ütles et sellega ma niikuinii üle piiri ei saa. Ja selleks et teada, et tuleb roheline sertifikaat tuua oleksin pidanud talle helistama ja küsima, sest seaduses seda kirjas pole. Hahaa, hiromantia...
Kilomeeter -kaks jooksu erinevatel Šeremetjevo korrustel,kassikasti ja kottidega ja mõned turvaväravad uuesti Check-in-i ees seistes ei küsind keegi mult kassi kohta ühtki paberit, ega piletit. Ega ka mitte Eestis. Lennukisse saabusin täpselt väljumishetkel ja minu selja taga kõlas hääl- boarding completed. Kergendustundega võtsin klaasi veini, soovisin kõrvalistuvale suurele ärimehele head reisi ja kass, kes sai eraldi istekoha pissis pidulikult oma kasti täis. Maandudes tuli ka toekamat. Kahetsesin, et mu varustuses ei olnud pesulõksu... Teiste reisijate emotsioonidest oli ausalt öeldes selleks hetkeks juba üsna kama, nii läbi klohmitud olin. Ärimees vaatas mujale...
Noja nüüd siis Kutsu toimetab vaikselt Luha uulitsas ja aegamööda kohaneb siinse valge isase Tibuga. Päris sõpradeks ei ole nad veel saanud selle kolme nädalaga.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar