Moskva Kuldse Maski järel paremuselt teine ja põnevuselt esimene teatrifestival, Tšehhovi nimeline, on hetkel täies hoos. Festival pakub ütlemata laia spektrit tantsu ja liikumislavastusi, tsirkust ja siis veel midagi põnevat. Ühest neist viimasena mainitutest käisin vaatamas Tadžiki draamateatri etendust Rustam ja Suhrab, mis põhines vanal pärsia legendil.
Parim selles etenduses olid ehedad tadžiki rahvamuusikud erinevatel keelpillidel, võrratu ehe vokaal eeslauljalt ja mitmehäälne harmooniline laul näitlejatelt. Etenduse oli Sulton Usmanov lavastatud arhailise müütilise teatri võtmes, st. et kõik näitlejad olid kogu aeg laval ja istusid ringis blackboxi keskel, publik ümberringi. Sealsamas tegid nad endale ise meiki, riietusid ümber, et siis ümmarguse lavaplatsi keskel esitada ona repliigid tantsud ja võitlused. Oli igati vahva.
Selle näidendi stiiliga harjumiseks läks küll võrdlemisi pikalt aega, sest algul ei saanud üldse millelegi pihta, aga siis, ühel hetkel, hakkas süžeeliin välja joonistuma ning kõik sai selgeks.
Aeg ajalt tekitasid liiga pikad romantililised stseenid väikest väsimust, pikk surmaagoonia ja tantsuline leinamine lõi pildi odavatest india filmidest, a la... ma tantsin nii traumaatiliselt, sest olen niiiiiii kurb ja õnnetu, aga tervikuna mõjus etendus väga hästi ja dünaamilise kooslusena.
Noored näitlejad olid väga head, nende miimikaoskus ja emotsioonide väljendamine pikkades venivates stseenides oli tegelikult võimas. Katsuge ise kümme minutit surevat kangelast etendada ja agoonias repliike öelda... :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar