Tatarimaal

Kaasan polegi Moskvast nii kaugel, veidi alla 800 kilomeetri. Istusime õhtul kell kümme rongi peale ja olime pool kümme hommikul kenasti Kaasanis. Leidsime trammi, mis sõitis raudteejaamast otse kesklinna ja leidsimegi kohe hotelli üles. Selgus et see on täpselt Baumani tänava otsas, selline jalutajate tänav nagu Moskvas Arbat ja vanalinn ongi kohe sealsamas.
Tatarstani hotell oli täitsa viisakas, ja pidigi olema, sest kahese toa eest loovutasime 2800 rubla.(970 krooni) Aga see eest ei pidanud vannis magama kui oleks lutikad või tarakanid olnud. Seal oli ka odavamaid tube, aga neid välismaalastele kuidagi anda ai tahetud ja me ei hakanud eriti kauplema ka. Hommikusöök oli üsna kole, nagu tavaliselt ja lahustuv kohv ka. Aga Kaasanis oli ka päris mitu söögikohta ja süüa sai küll.

Laupäevane päev läks põhiliselt töö tähe all. Olime nimelt osalemas koos Euroopa Komisjoniga korraldataval Euroopa päeval, kinos näidati ka Eesti filme, toimus meediaseminar kakskeelse meedia võimalustest ja reisikaaslane Anu sai suurepäraselt hakkama eesti keele tunniga Kaasani ülikoolis. Õhtul oli veel kohalikus ööklubis Arena Euroopa DJ ja nagu juba oli näha viisime seal läbi projekti KKK- Kaasani Kõrged Kontsad. Tõepoolest Moskvas näeb ka kontsi, aga seal oli neid ruutmeetri kohta kuidagi eriti tihedalt.

Meediaseminaril tuli ilmsiks, et tatari noorte seas eriti popp tatari keeles rääkimine pole, ja väljaspool koduseinu kisub elu rohkem venekeelseks. Samuti on inimestel eelarvamus, et vene uudised on täpsemad, kiiremad ja paremad. On küll tatarikeelne telekanal, raadio ja paar lehte, aga tõesti nende auditoorium on marginaalne. Samas tänavatel on sildid enamuses kakskeelsed ja reklaame oli 70:30 vene ja tatari keeles. Rahvastik muidugi jaguneb ka enam vähem pooleks, vähemalt linnades küll. Ärimeestel on samuti arvamus, et venekeelsel reklaamil on parem mõju.

Kaasan sai 2005 aastal tuhat aastat vanaks ja on üks igati vaatamistväärt linnake oma mošeede ja kirikutega külg külje kõrval. Kaasani Kremli müüride vahele näiteks valmis lausa hiljaaegu uus mošee ja see annab linna vaatele päris palju juurde. Viimase kaheksakümne aasta jooksul on Kaasan kaotanud kindlasti rohkem kirikuid ja ajaloomälestisi kui kogu oma eelmise üheksasaja aasta jooksul.

Kuna Kaasanis elab miljon 250 tuhat inimest, siis on seal isegi metroo olemas. Metroo said ju ainult need linnad, kus elanikke üle miljoni. Kaasani metrool on küll kõigest neli peatust, aga asi seegi. Kaasanis tundub hetkel raha olevat, sest märkasime, et kõikjal ehitatakse kõvasti, elumajade rajoone ja hotelle ja ka vanade majade renoveerimist oli kõikjal märgata. Samas tundub, et päris palju vanu ilusaid hooneid oli lihtsalt lammutatud, isegi fassaadi säilitamata. Baumani (sel Arbati moodi tänaval) tänaval käib remont täie hooga ja loodetavasti õnnestub siiski neid kauneid dekooridega ja kujukestega fassaade säilitada.

Kesklinn pole just ülemäära suur aga jõgi keset linna ja paisjärv ja seitse küngast nagu Roomal loovad mõnusalt positiivse näo. Kaasan pidi veestikult linnas oleme Piiteri järel teisel kohal. Saime kahe päeva jooksul siiski üpris palju ringi marssida, niiet vihkasin oma saapaid väga õhtuks. Pilte saab kõrvallingil Rahetuule fotode alt vaadata, natuke riputasin üles.
Aga Kaasan oli tõesti lahe ja kui pikka ööd rongis pahaks ei pane, siis tasub sinna linna paariks päevaks jalutama minna. Rahvusmuuseumis oli lihtsalt vapustavaid vanu ehteid ja ilusaid tatari vidinaid. Kunstimuuseumi vallutuseks meil seekord mahti ja jaksu ei jäänud, aga kõike korraga ei saagi ju nõuda. Nägime ikkagi ära pea kõik objektid, mis ainsas Kaasani kohta käivas turismibrošüüris pildistatud olid.