Venemaal õigeid inimesi üles leida on nagu mutiauku vett valada, iial ei tea millal vesi mutini jõuab, või kas mutt üldse seda käiku kasutab. Lisaks kipub mutt ootamatutes kohtades pinnale ronima tekitades võrdlemisi tülikaid hunnikuid.
Seega peaks toimiv kommunikatsiooniprojekt algama muti väljasuitsetamisest... vett võib valama jäädagi.
Kust aga leida piisavalt sisutihedat tossu? Vene mutid on võrdlemisi hellitatud selle koha pealt. Nad soovivad, et tossu antaks igalt poolt ja toodaks koju kätte, et telefonis kostaks mutile teade, et just tema on see, kelleni üritatakse tossuga jõuda. Muidu istub ta rahumeeli maa all ja ei mõtlegi oma nina välja pista. Lisaks peab tossuaparaat iseseisvalt üles leidma kõik meiliaadressid, mida mutt kunagi elus kasutanud on ja arvama ära ka need, milliseid kontosid võiks ta endale veel luua.
Sellepärast need inimesed suitsetavadki siin igal pool, kohvikutes ja tänaval. Et õigeid inimesi üles leida. Ja ei vala mutiauku mitte vett vaid ikka kangemat kraami, sest tasuta viina peale võib isegi kõige jonnakamast mutist saada suur jutlustaja,(ehk ka nägija).
Kõige selle juures on ikkagi veel küsimus, kuidas mutti kuulama õpetada, sest ta on igas asjas väga enesekeskne ja armastab oma häält üle kõige. Plakatiga vehkimine ei aita ju sest mutt ei pane seda tähele...
Muti juures on äärmiselt positiivne joon ka- ta on väga töökas ja eesmärgikindel. Aga jah, ta ei kuula kedagi...
Egas muud kui ikka nii nagu opossumi-onu õpetas: viska juurikas käest ja haara tal sabast!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar