Täna sattusin üpris idamaisele etendusele. Moskva Indoneesia saatkond oli ette valmistanud pooleteisttunnise muusika, tantsu ja võitluskunstietenduse teemal Krishna saabumine. Laval oli oma 40 inimest, kes tagusid haamritega kellapille ja ka kaasaegseid rokkmuusikuid trummide ja kitarridega ning mitmeid tantsijaid ja võitluskunstide harjutajaid. Muusikuteks olid peamiselt saatkonna töötajad ja pereliikmed, lapsed, (huvitav, palju neid siin üldse kokku on?) tantsijateks ka Moskva ülikoolides õppivad indoneeslased ja Moskva Indoneesia kooli õpilased. Tundub olevat väga suur diasporaa. Harjutanud olid nad kindlasti pool aastat, aga kogu selle kilina, kolina ja müra ja laval toimuva taustal oli tunne, nagu oleksin sattunud isetegevusülevaatusele. Paar tükki siiski oskasid natuke tantsida ja mõned idamaiste võitluskunstide harrastajad olid päris osavad. Pärast tuli lavale kokku kummardama oma 150 inimest, kes nõu ja jõuga toeks olid olnud, suursaadikuga eesotsas.
Kuluks umbes terve välisministeeriumi ja kultuuriministeeriumi aasta kultuuriekspordi eelarve, et seesugust kostüümidega etendust 700 inimesele mõeldud saalis suures Dom Muzykis korraldada. Saali üür, kellade vedu, kostüümid, valgustus, heli jne.. Lisaks tekkis mõte, et kas saatkonna töötajatel siis Moskvas tõesti nii vähe tööd on, et aasta aega sedavõrd pretensioonikat etendust ette valmistada.
Siiski olen kindel, et ka mõnekuise harjutamisega saaksime oma saatkonnast tunduvalt profima laulukoori ja vajadusel ka orkestri kokku.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar