viiulid & riiulid

Eile käisin Konservatooriumi suures saalis kuulamas Paganini nimelise viiuldajate konkursi laureaatide kontserti. Konkurss ise toimub iga kahe aasta tagant, sedapuhku aga  esinesid läbi aastate parimad. See kontsert tähendas  4 tundi viiulimuusika keerukaid palasid ja ka virtuooslikke esitusi, sest noored (vanuses 16-32) olid ikka tõeliselt andekad ja osavad. Kohati tundsin, et keerulised fraasid olid nii pikad, et minul sai õhk otsa, sest pidasin hinge kinni... Kuna need viiuldajad veel hingavad, kui nad kogu aeg poognaga sellist mesilaselendu teevad, et silm ei seleta. Pärast kolmandat tundi oli tunne, et sel aastal ei taha ühtki viiulit enam kuulata, AGA, siis tuli Hatšaturjani kontsert D-moll, ja rütmikas Allegro vivace, mis äratas taas ellu ning seejärel astus lavale tõeline täht- Alena Baeva Paganini endisel viiulil. Oh sa sitikas. Tema sõrmede töö Saint-Saensi Rondo Capriccios, op 28 kaldus küll kohati füüsilise hälbe poole, sest ta võttis selliseid klisse, et mul hakkasid valutama peale tuharalihaste ka kulmud ja küüned. See oli vapustav. Aga ikkagi ei lähe ma sel aastal rohkem viiuldajaid kuulama.

Üldse kui käia Moskvas teatris või kontserdil, võite kohata sellist rahva ujumist. Pidevalt istub keegi kellegi koha peal ja peab püsti tõusma ja uue koha otsima. Ostavad pileti rõdule ja platseeruvad põrandale, ja kui õiged kohaomanikud kohal, siis leiavad uued kohad. Ja teise vaatuse alguses täpselt sama, jälle on ujujad uued kohad leidnud... vahetanud ehk teiste ujujatega.. Igatahes ujusid esimese poole lõpus minu kõrvalt minema kaks daami ja asemele tuli teise poole alguses proua koos härraga, kes hakkasid sööma PASTEEDIVÕILEIBA. Püüdsin tooli võrra edasi istuda, aga nad järgnesid toolhaaval. Ma pole küll suur pips, aga pasteedihais ei läinud üldse viiulitega kokku. See on see low budget kontserdikülastamine.

Ahjaa, riiulid. Läks riimi pealkirjaga aga haakub ka üldise nälja ja eurohädaga Moskvas. Pole siin viimasel kahel nädalal eriti poodi jõudnud. Ja külmkapiriiulid said vahepeal üpris tühjaks. Ja euro ostukurss langeb iga päevaga. Kui aasta tagasi Moskvasse tulin oli 1 euro 37,2 rubla, täna oleks saanud ainult 32 rubla.

Õnneks pidasid tšehhid päeval oma rahvuspäeva ja seal sai süüa. Hanemaksapasteeti ja põrsarulaadi ja igasugu tsehhi sööki, mida oskad välja mõelda. Hapukapsast vorstiga ja guljašši ja muud põnevat.  Oli täitsa söödav puhvet. Ja rahvast oli palju, ning serviis oli loomulikult tšehhi kristall ja portselan. Stiilne. Aga lisaks mugimisele sain tuttavaks mitme uue toreda inimesega, kellega ehk õnnestub vahel väljas käia ja miskit toredat ette võtta. 

Tänaseks õhtusöögiks aga olid kappi alles jäänud kapparid, kaks tomatit, purk maisi, pesto, küüslauk ja igasugu vedelikke, st äädikaid, õlisid ja muid surrogaate. Spagetid päästsid päeva ja said punase mõnusa kastme. Naljakas, et homses menüüs on kilo krevette, mis teab mis ajast sügavkülma vedelema jäänud. Ja ülehomme on võimalus süüa ära viimane karp kirsitäidisega vareenikuid. Siis ei tea, mis edasi saab. Praeguse tempo juures ei ole näha võimalust poeskäiguks enne pühapäeva, sest reedel on Moskvas Nukufilmi näituse avamine, korraldan ajakirjanikele ja sõpradele suuremat sorti saunaürituse, laupäeval avatakse see Suur multifilmifestival, kus näidatakse Pärna filme ja seal pean kindlasti kohal olema. Aga noh tunnistan üles, et palka saab alles järgmisel nädalal, mis oli tegelikult asja uba.