Saabus õhtu, kus polnud enam jaksu kodus filme vaadata ja tütarlapsed otsustasid minna välja tantsima. Tehtud-mõeldud. Vaatasime targast raamatust välja Moskva kuumemad kohad ja liikusime väga enesekindla näoga Soho Rooms nimelise klubi juurde. Turvamees vaatas meid ja teatas, et me ei pääse sisse. Mis maalt? Eesti. EI. Oki-doki. Ongi nagu liiga fancy koht, ainult lexused ukse ees, miljonärid laudades, tantsutüdrukud hõõruvad puusi akendel. Võtaks midagi muud, mõne vaesema rahva paiga. Rännak läbi linna ja uus katse- Nostalgia. EI. Meil on täna noorte õhtu. HAH??? mis mõttes? Pilk alt üles.... EI. Kust kandist? Eesti. EI.
Järgmine- Fabrique- koht, kuhu saab alati sisse. Eestist? EI. Veel mõni katse. EI.
Kivistunud nägudega turvamehed vaatavad sensitiivi pilguga sind üle ja teatavad, et ärge teie täna tulge. Siin on võõrviha, ma ütlen. Ma tõesti ei näe ju vanaema välja. Minu kõrvalt ronivad sisse palju mõtetumate sulgedega ja kananägudega memmed.
Selge. Kell on veerenud uue päeva viiedasse tundi. Nalja on saanud kõvasti ja kõht on tühi selle ekslemise peale, võtame lähedal asuvas puhvetis shaurmad ja kodusest baarikapist hilise unerohu.
Järgmine kord keeran kodus muusika põhja ja teen omaette lambadat. Keegi vähemalt ei kontrolli nägu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar