Igatahes toimetati meid kella 12ks Radaja külla, kus pidi hakkama seto festival "Perede kokkutulek". Nii väga kui ma ka ei püüdnud VIP delegatsioonis püsida, et viisakalt nendega viina võtta, ei lasknud seto rõivad mul kuidagi nende seltskonda sulada ja pealegi oli omade inimeste hulgas tunduvalt parem olla. Aga jah peenemale rahvale oli eraldatud eraldi telk platsi peal, seal siis käisid tähtsad istumas. Eesti poolelt oli festivalile tulnud oma 150 inimest ja moodustas seega põhilise seto väe, kes seal olid, sest ega Petserimaa omi pole palju järgi jäänud. Eriti neid laulvaid. Läks päev kontserti kuulates ja Petseris käies, kus kirikupea Tihhon meid vastu võttis ja pärast õhtul seitsme paiku õhtul veeti vipid taas Irboskasse. Uskumatu pasunakoor toodi veel enne kui kõik hakkasid ära minema Petserist kohale. See on ju naturaalne, et seto peol pasunakoori järgi tantsitakse. :) Igatahes muu rahvas läks oma pesadesse pidusid korraldama ja mina jäin koju jõudes kohe magama. Eelmine öö peene daamiga rongis pluss video pealt Kuritöö ja karistus pluss plärisev laepaneel olid mu unevõla päris pikaks ajanud. Hommikul oli see-eest uskumatult värske olla.
Teine päev 28.aug läks Petseri kloostri Maarjapäeva ristikäiku vaadates ja pärastlõunase kirmaski raames. Peale kirmaskit otsustasin, et Irboskasse pole mul enam asja ja kuna Konstantin oli valmis tütarlastele ekskursiooni tegema mööda Pihkva oblastit, siis istusimegi autosse ja kimasime teele. Mõla külast leidsime eesti nimedega surnuaia, kauni jõeäärse kiriku ja silmaallika, kus kosutavat silmavett. Veel mingis külas käisime Niina Kirvese pool (too oli ka üks seto naine) meega teed joomas ja üldse oli palju imeilusaid maastikke tee peal. Konstantin on selline vahva seto fänn-venelane, ise elab Pihkvas ja on sõudeliidu asjapulk aga vabal ajal tõmbab linnast minema, käib külades hinge kosutamas ja memmedega rääkimas ja oskab juba märkimisväärse hulga eestikeelseid sõnu.
Öömaja oli kaubeldud Pauli poole. Selline muhe mees, naine oli 10 a tagasi surnud ja arvas, et tal majas ruumi küll. Vot seal ma siis kahetsesingi magamiskoti puudumist. Sest magasin diivani peal seto sukmani sees, mis oli küll väga soe, aga pärast leidsin jala pealt kirbuhammustused. Seda tuba ei olnud küll keegi 10 aastat pühkinud. Haises ka veidralt. Aga noh. Hommikul rõõmustasime Pauli pannkookidega ja jätsime hüvasti. Kui nii palju kirpe poleks olnud võiks tagasigi minna. Tore mees on muidu.
Ja siis jalutasime veel pisut Petseris, imetlesime uut lillevaipa -sest eelmisest oli juba üle jalutatud ja see oli ära viidud ja parasjagu tehti uut. Allpool piltidelt on näha pea mäest alla looklev pikk lillevaip, mida tehakse ainul Petseris, 500 aastat vana traditsioon. Nagu lillemandala, mida mööda siis kui see valmis saab püha ristikäik koos kiriku reliikviatega ja preestrite ja rahvaga jalutab. Võimas igatahes. Iga aasta maarjapäeval-28.august. Tasub minna vaatama.
Tüdrukud läksid surnuaeda ja mina jäin koos kottidega vahepeal paar tundi kohalikku elu vahtima kesklinnas Lilia kohvikus. Täitsa head kotletid olid. Ja naljakad seltskonnad ka käisid kohvikus. Näiteks võtsid kõrvallauas viina umbes 8 inimest, kellest püsivalt istus laua taga neli, aga inimesed vaheldusid. Aeg ajalt kadus mõni tunnikeseks ära, aeg ajalt kadus ära ka see kellel oli minu arusaamist mööda sünnipäev ja siis joodi kellegi teise terviseks. Kogu aeg telliti midagi juurde ja üldse oli see rohkem nagu absurdistiilis seltskond. Seejärel võtsime takso ja sõitsime piirile. Piiril valgustati teised tütarlapsed läbi aga väärtuslikku vist ei leitud midagi. Keegi vastik Bassov oli seal piiripunktis, selline tige piirivalvur. Järjekorrad olid tal ka pikad. Mehe naerisd, et "lemmik" on tööl. Igatahes vene piir oli meite rahva vastu ikka ülimalt nõme- memmed kirjutasid ükshaaval tollideklaratsiooni oma tsäpotskate münte ja nende aastaarve üles. Masendav. Ja olimegi Eestis- taksosõit Petserist piirile- 50 rubla. ehk 20 krooni.
Eestis juhtus ka ühte-teist, oli meeleolukas õhtu sõpradega Värskas ja siis jõudsime veel laupäeva hommikul Lüübnitsasse kala ja sibulalaadale, kust soetasin lambanaha ja hääletasin end sugulaste auto peale ja saingi lupsti onu juubelile. Järgnes 8 tundi kestvussöömist ja sugulaste ülevaatamist, väike uni ja hommikul sain otse Mikitamäelt Tartu-Pihkva bussiga tagasi Venemaale.
Muide üpris mugav-välja pidi ronima ainult korra vene piiripunktis koos kodinatega ja seda ka nii 10ks minutiks kui passid üle vaadati. Kuna Pihkva rong läks alles õhtal kuus, siis lasin taksoga end kõige paremasse kohvikusse sõidutada, keerasin hommikusöögiks sisse maitsekas õlis küpsetatud hiidteod ja Caesari salati, ning luristasin kohvi juua. Pärast leidsin veel Pihkva turu üles, kus oli lihtsalt tore vihmaga jalutada. Ilm oligi selline, et iga poole tunni tagant vaheldus soe päikesepaiste suure sajuga. Õnneks mul on nüüd hääästi suuuur vihmavari- vaadake allpool on pilt ka- kõik näitasid näpuga ja imestasid aga kui kallama hakkas naersin mina- mahtusin sinna alla kogu koorma ja karvadega ja parematel hetkedel lausa viiekesi.
Tagasiteel rongis oli kaasreisijaks peen härra- toiduärimees, no ei tea, äkki oli Nossov, kes üritas pikka juttu teha ja ennast kiita, aga läksin ruttu restoravagunisse pakku. Kui sealt tagasi sain jäin nagu ront magama. Unevõlga on veidi siiani. Selline reis siis, jah.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar