Elasid kord üks vägev ja tubli naine, Hilda Karpa. Elas Määramäel, suure talu maadel ligi neljakümne hektari peal. Tema mees sai alati kuidagi kergemalt läbi, viis lapsi kooli ja piima meiereisse. Kõik ülejäänu tegi kodus Hilda. Lehmad, heinad, lambad, hobused. Kui Hilda siitilmast lahkus, ei olnud kellelgi jõudu talu hoida. Maa müüdi võileivahinna eest metsameestele, metsad raiuti väärtpalkidest tühjaks ja talu vaikselt lagunes.
Kuni ühel päeval kutsus Hilda hing naisväge appi kohale elu sisse puhuma. See oli ainus koht, kus Hilda ennast vabalt tundis ja mis teda elus hoidis. Oli võimatu, et talu lõplikult laguneb. Kellelgi oli veel seda jõudu ja väge vaja. Käisid seal mehedki kohta vaatamas, aga ei julgenud kuidagi enda kanda võtta. Koht sai väiksemaks lõigatud ja uue nime- Päikesemäe, aga Hilda vägi ei olnud kohast kuhugile kadunud. Kuni ühel päeval sattusid taluõuele neli õde. See tunne, mis Hilda oli sellesse majja jätnud oli kodu, soojus, hool, rahu, tugevus ja vabadus. See võlus ja meelitas. Juba enne kui õekeste jalg oli tuppa astunud, sai selgeks, et õed tulid, et jääda. Esimesed kokkupuuted Hildaga andsid märku, et õed olid sinna ammu oodatud ja et nende üle tuntakse rõõmu.
Päikesemäel oli sel aastal esimene pöörituli üle paljude aastate. Talu ärkamine oli silmaga näha. Vaikselt tekkisid maja ümber jalgrajad, tasakesi hakkasid asjad oma kohta leidma ja samm-sammult said tuttavamaks ka puud ja metselajad, kes ümberringi elavad ja tegutsevad. Küllap harjuvad nemadki, et nüüd on aeg olla aupauklikum ja leida rajad, mis ei jookseks läbi hoovi. Pöörituli ja jaanituli puhastasid kõik mis paha ja tegid ruumi uuele. Uutele naistele. Koos Hildaga ja paljude teistega, kes enne teda seda kohta hoidsid. Mitusada aastat enne neid. Algab uus muinasjutt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar