jäine vapustus

Kui esmaspäeva õhtul rolleriga Tallinnast Tartu poole liikuma hakkasin ei kujutanud tõesti ette, mis tähendab külmavapustus. Muidu oli ju väga mõnus sõita- tuuleke ja vabadustunne ja vähe autosid... Aga kusagil Mäeküla kandis oli küll selline tunne, et mul on ainult kuklakarvad veel kergelt leiged. Uurisin Kärdi abiga, kas kusagil lähedal oleks öömaja, aga võta näpust- hotelli oleks leidnud küll, aga siis oleks pidanud Paidesse tagasi sõitma. EDASI, ikka edasi. Ja ei ühtegi puhvetit, kus sooja teed juua... kõik suletakse kell 21. Selleks hetkeks oleksin olnud valmis ka kõiki reegleid rikkudes külmarohtugi võtma. Aga kuskil polnud müüa. Tegin siis tee ääres 10 kükki, keksisin hammaste plaginal ümber võrri aga soojem sellest ei hakanud ja ei jäänudki muud kui vurisesin edasi. Kui kohale jõudsin ei suutnud sõrmed isegi võtmekimpu käes hoida. Ja pisarad lihtsalt voolasid lahinal, külmast, hammaste plagisemisest, pingutuse lõppemisest ja ei tea millest veel. Kuna oli vaja hoida häält, et olla parimas lauluvormis, olin endale kogu tee selle jäise tuulega võideldes sisendanud, et rollerisõit on lõbus ja vahva tegevus ja sellest ei jääda haigeks. Ja muidugi tuuleloitsu üürgasin ka- kiivri sees on väga hea akustika! Ei jäänudki tõbiseks, kuigi värisesin vappekülmas kuue teki all peaaegu hommikuni välja, kuni hommikupäike mu lõplikult üles soojendas. Puhkuseni oli jäänud kaks päeva. Kuigi olin nädala puhkust võtnud, oli tegelikult kokku ainult kaks pool vaba päeva. Ülejäänud aeg läks vene delegatsiooniga mehkeldades, kohtumistel ja söökidel...
See kolm ja pool tundi jäises taktis Tartu maanteel oli järelikult puhkus kotka kombel.
Vapustuse mõttes oligi ju tegu pea igavikupikkuse protsessiga, kus isegi võrri härmatanud kella seierid ei liikunud.
Ehh, kas igavikku ikka saab mõõta pikkuse või laiusega? Kellaga ju seda ei mõõda.