leivanumber

Teisipäeval oli Moskva tõesti nagu Eesti linn, kui Novaya Operasse sisse astusime, jooksid seal ringi tuttavad näod ja koridorides oli kuulda eestikeelset vadinat. Põhjuseks Birgitta festivali ajal lavastatud tango-ooperi Maria de Buenos Aires visiit Moskvasse. 27-ndal muide Piiteris ka. Sain mingi ime läbi kassast etendusele viimase pileti ja jõudsin vaevu kodust läbi, et tagasi teatrisse joosta. Kuna jooks toimus uutes saabastes, siis oli tagajärjeks see, et ma pole see nädal üldse välja saanud. Sest lisaks päkkadele olid veel lisapäkad villide näol. Pane või padi rihmaga jala ümber. Ohh, igatahes. Aga etendus oli vahva, kuigi ilmselgelt natuke liiga karvane Moskva ärahellitatud daamidele. Igatahes möödus minust aeg-ajalt varaseid loobujaid, kes teatasid vaiksel häälel: "Mõ golosujem za Karmena" (hääletame Karmeni poolt) Nõrk vabandus, ütleks. Carmen oli ju viimati lätlaste lavastus...
Loomulikult ei saa ma siin Moskvas kunagi erapooletult ühtegi eestlaste tehtud asja vaadata, olgu selleks teater, muusika, kino või näitus. Ikka istun küüned pingis ja närveerin.
Kolmepäevase koduaresti preemiaks (pole ju poodigi saanud) küpsetasin täna päiksekuivatatud tomatitega mitmevilja sepiku. Ma arvan, et selle küpsemise lõhn ajas hulluks kogu ühika, naabermajadest rääkimata. Justkui Leiburi naabermajas tehtaks leivanumbrit.