köögikonverentsid

Päris rahulik hea puhkuse tunne tuli alles kaheksandal päeval, siis kui peale Tartu kontserti öösel Viljandimaale jõudes Mare köögis ahjukartulit ja praadi nosisime ja piparmünditeed peale jõime. Ahjulõhnad ja karge talveilm, pilkane öö ja sõelapõhjana sädelev taevavõlv. TJ-l on vahel raske aru saada, miks on vaja ühest taluköögist teise käia ja erinevaid inimesi kohata. Mina jälle arvan, et ideed peavad liikuma, ja parimad ideed liiguvad taluköökides. Vähemalt talveajal küll. Loomulikult kui mul oleks oma taluköök istuksin ma pliita ees ja ootaksin kuni värsked ideed uksest sisse - välja marsivad. Selline loomulik soomeugri talvise pimeda aja tegevus, kus on aega olla, nikerdada, meisterdada ja inimestega juttu ajada. Kevadel–Sügisel jooksevad ju kõik rahmeldades ringi ja vajuvad pärast tööpäeva kotile väsimusest tiinesse unne. Isegi oleme seda teinud kõik need aastad. Hämaral hallil ajal aga jooksevad head mõtted mööda ahju valgusvihke ja inimeste säravaid silmi nagu kirbud mööda velvetpükse. Tarkade naiste pajatused ja jutud. Tarkade meeste heietused ja elukogemus.
Suvel on teistsugused jutud ja laulud. Sellised kergemad ja õhulisemad. Hämar aeg toob välja palju olulisi nüansse.

Lähipäevil saab teoks ammune unistus, mis sai samuti alguse ühest köögikonverentsist ja leidis hiljem viljakat edasiarendamist ühest aidaseminarist- leidsime Eesti maamunalt üles kääksutamiseks sobivaima paiga. Nüüd on vaja kõige ilma nõu ja jõudu ja väge, et see koht ka meid välja valiks ja ellu ärkaks. Siis saame koos laulda ja olla. Ja õnne on ilmas vähemalt viis korda rohkem –Kääksutajad ja üks õnnelik Päikesemäe

Või Amatsoonide mägi nagu ütleb selle kohta üks vana sõber JT.