Nõndaks, viiepäevane sõit nn. okupeeritud aladele on seljataga. Viis päeva autos, läbitud 3500 km ja juba olemegi tagasi Moskvas. Imeline kas pole! Sellest, mis juhtus, annaks juba kirjutada väikse raamatu. Piirdun siin vaid üldisemaga.
1. päev. Teekond Moskva -Petroskoi. vahemaa ca 800 km. Punased teed kaardil näitavad, et tee on enam vähem läbitav. Väike haak kollasele teele tähendas seda, et pärast kümnekilomeetrist korralikku asfalti tuli vastu roobastega liivamülgas ja oli näha, et tee läheb küll. Liiv hamba vahel ja saapad põlvini mudas autot lükkamas ei olnud just hea idee päeva lõpetamiseks, seega tulime ligi 16 km sama teed tagasi ja läksime ikkagi punasele teele. Moskva-Piiter maantee on uskumatult halb. Auk augus kinni ja kitsas nagu kriips. Putin on lubanud käpad käbidel, et laseb tee korda teha. Muutust ei mingisugust. Tal endal pole seda maanteed pidi kordagi sõita õnnestunud. Ikka nihverdatakse ta lennukiga Piiterisse, seetõttu ta ei tea vaeseke, et tema lubadus on siiani täitmata.
Aga paarisaja kilomeetrine teejupp Karjalasse lihtsalt super- uus asfalt, laiendused, möödasõidud, ei saa arugi, et oleks Venemaal. Huvitav kas need teed said maha Soome rahadega? Igatahes- väljasõit 7.45, kohale jõuame öösel. Imetlen kindlakäelist autojuhti, kes ruulib välja igasugustest liiklusstseenidest ja ei jää kordagi magama. Aknast paistavad lagunenud külad, metsad, metsad ja lõpu poole ainult pimedus.
2. päev, Petroskoi paistab tavalise vene linnakesena, olgugi, et on Karjala keskpunkt. Liigume Karhumäki ja Sandarmohhi suunas koerad kannul ja 007 auto ees. Ei tohiks olla kaugel aga tee venib. Lisaks sellele teevad Karjala tähtsad asjapulgad ilma igasuguse vabandamiseta suitsupeatusi, lastes meil sel ajal lihtsalt autos passida. Matsid.
Kohalik eesti selts sõidab Petroskoist Sandarmohhi 3, 5 tundi jääkülmas bussis, mille keskmine liikumiskiirus on 50 km/h. Meie jõuame tänu sellele veeta tunnikese Karhumäe muuseumis.
Kivi avamine möödub viperusteta, ent ametlik Venemaa ei ütle sõnagi, panevad nelke.
Sandarmohh on šokk. Kuus hektarit metsa, kus on ühishaud- haua kõrval, lihtsalt augud puude vahel, igaühes neist 20-40 tapetut. Ristid, lilled, mitmed mälestuskivid. Suurel kivil väravas on kiri- Inimesed ärge tapke üksteist. Äng tuleb peale. Kõigest jutustab ajaloolane Juri Dimitrjev, kes on kümme aastat neid haudu lahti kaevanud ja selgitanud inimeste saatusi. Saame kaasa nimekirja eestlastest, kes, mis amet, mis süüdistus ja millal tapeti. Kingin Dimitrievile Valge raamatu, ta vaatab mind kavalalt ja ütleb, et see pole ju kõik? Seletan, et on veel suur Max Jakobsoni komisjoni raport ja muidki materjale. Lubame hoida ühendust.
Kivi avamisele järgneb peielaud, saan tuttavaks Petroskoi luteri kiriku pastoriga, kes joob Vana Tallinnat pooleks viinaga ja Petroskoi muusikakooli kandleõpetajaga, kes tahaks leida Eestist oma muusikakoolile sõpruskooli. Saame sõpradeks.
3.päev. Algab teekond Pihkva poole. Teeme väikese põike vanasse karjala külla Kondopogasse. Seal on iidne puukirik ja vapustavad vaated järvele. Linnas, mis küla kõrval, on lisaks mitu täiesti uut kirikut, värske ja läikiv kultuurikeskus ja LAULULAVA. Liigume edasi Pihkva suunas.Vahepeal tekib mõte korrata brittide skandaali ja võtame tee äärest kaasa kivi. Noh et paigaldame sellesse raadiosaatja ja paneme viie kilomeetri pärast maha. No ei, kivi on nii ilus, samblamütsiga, nii et toome selle siiski Eesti territooriumile. Karjala tagasi, kivi - kivi haaval - nii vist soomlastelgi kombeks. Sõit jätkub.
Saame teepealsest einelaulast fantastilise küülikuraguu. Tahan küll haugi tellida aga ettekandja vaatab mulle sügavalt silma ja ütleb: Ma arvan, et te ei taha seda haugi tellida. Armas temast, võidan küüliku. Ülimaitsva.
Jätame Piiteri ristis Peterburi omadega hüvasti ja oleme taas öisel teel. Hilisööl Pihkva linnas. Ihu on autoistmekujuline.
4.päev. Külaskäik konsulaati ja visiit Pihkva Kremlisse. Ilm on imeilus, päike sillerdab ja kerge kirme on jõejääl. Teenindus ja söök Pihkvas on allapoole igasugust arvestust. Pealelõunal sõidame läbi Irboska linnusest. Seal käisin viimati 8 aastaselt. Oli meeles kui suur ja vägev. Vaade vallitornist on silmipimestav ja ahhetamapanev. On siin alles avarust. Järgmine peatus Petseri klooster. See on läikiv, särav ja võimas. Kõik on remonditud, värvitud ja uhke, erinevalt neist kloostritest, mida olen siiamaani näinud. Istun kaevu kõrvale ja meenutan püha vett lonksates, kuidas viimati seal vanaemaga käisime. See oli nii ammu.
Järgmine kultuuriobjekt on Mihhailovskoje. Koht, kus Puškin kirjutas oma kauneimad luuletused. Loeme luulet ja imetleme sama pärnaaleed kus Puškin jalutas ja armus. Maailm seal on vapustavalt vaikne. Tee peal tuleb kohalik kass- jalutab meie ees ja teeb meile ekskursiooni. Ta teab väga palju. Huikan üle maa- kaja jõuab naaberküla koerteni mõne aja pärast, alles viie minuti pärast hakkab kostma haukumist... Puškini hauale Uspenski kloostrisse läheme tühjade kätega. Ingel on meile trepile valmis poetanud kimbu lillade krüsanteemidega. Ümberringi on vaikus ja hämarus. Kirikus peetakse iga õhtu teenistust Puškini mälestuseks.
5. päev. 11. tundi autos Pihkva- Moskva. Kõik plaadid on läbi kuulatud, jõuame Moskva piirile. Vist oli vahepeal natuke koduigatsustki. Kotkas business-klassis tagapingil hingab kergendatult aga rahulolevalt. Sest mulle, kes ma olen tagapingil antakse metropoli sisenemise puhul XO konjakit ja šokolaadi. Sellist teenindust ei ole minu silmad varem näinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar