Fear factor 4

Tulin Moskvast autoga Tallinnasse. Ja lähen tagasi ka. Nagu tabavalt ütles üks sõber, et selle teekonna autoga läbimine on Fear Factor 4. Neli sellepärast, et keskmiselt neli korda tunnis oli jube hirm.  Ülejäänud aja püüdsin hoida silmi kinni, kuulasin mahedat musooni ja püüdsin mitte mõelda sellele, et olen autos ja kusagil teel, kus ei ole isegi mitte mobiililevi kui midagi peaks juhtuma. Kõrvaklapid on head ka selleks, et hoida väärtuslikku eetriaega ja mitte läbi lasta teistest kanalitest tulevaid kaeblevaid monolooge. Kokku 12 tundi jutti.

Venemaa kohutavat liikluskultuuri kirudes jõudsime aga täna õhtul Tallinna Draamateatri ülekäigurajale, kus liiklushuligaan sõitis lihtsalt inimesel üle varvaste, ja isegi ei peatunud, olgugi, et mees kukkus tänavale pikali ja lahkus longates.  Kahju, et keegi ei näinud auto numbrit. Luu oli küll esmapilgul terve, varbad liikusid ent šokk oli suur. Seda enam, et mees oli kurt ja seega poleks suutnud isegi selgitada, mis juhtus. Igatahes väga väga nõme ja mõistusevastane. Ka Tallinnas.

Aga muidu eile õhtul vahva näha Põhjala aastapäeval vanu põhjalasi, nooremaid ei tundnud küll ühtegi. Eks ma olen juba kord selline harv külaline viimastel aastatel. Mis teha, pisut kauge on käia.

Ja Kaur sai eile 15. Konspiratiivkohtusime 5 sekundit Lõunakeskuse juures, kui Tartust läbi sõitsime ja tegime kalli. Aga ikkagi on hästi kurb, et ma ei saa isegi poja sünnipäeval käia. Rääkimata lastevanemate koosolekust või koolikontserdist. See ei ole normaalne elu. Siis vahtisingi seda hiigelsuurt säravat kuud, mis saatis me ekipaaži öises taevas ja saatsin tema kaudu tervitusi kõigile armsatele ja kallitele inimestele, kellega ei ole aega ja võimalust  kohtuda, aga keda ikkagi kogu aeg väga igatsen.  Pisarad voolasid iseenesest ja korraks oli endast ikka väga hale. Aga naljakas, et 5 minutit hiljem helistas sõber ja ütles, et väljas on megailus kuu, ja kui sellele seierid külge panna võidaks see ajanäitajate missivõistlused.  Kuu kuulis!