Kolisin augustis Helsingist Moskvasse. Inimesed vaatasid mulle esialgu kaastundlikult otsa, et vaeseke läheb nii raskesse kohta tööle. Kaks kuud on möödas ja mul on suur rõõm elada metropolis kus on igaühele olemas kõik mis teda iial võiks huvitada. Olen siin kohtunud tarkade ja huvitavate inimestega ja pidanud maha pikki huvitavaid vestlusi, käinud kontserditel ja teatris. Töö ja Moskva rikkalik kultuurielu on täitnud mu vaba aja ja mul ei ole sellest sugugi kahju. Mitteametlik Moskva on mind hästi vastu võtnud.
Ametlikku Moskvat olen kohanud kohtumiste, meedia ja publikatsioonide kaudu.
Hiljaaegu avaldati Venemaal ajalooõpik õpetajatele, kus selgelt kirjas Kremli nägemus ajaloost. Sellel on vähe sarnast sellega, mida Eesti mäletab. Meil on erinev mälu. Me oleme kohtunud erinevatelt positsioonidelt, me olemeGI erinevad. Ometi peavad naabrid suhtlema sellest hoolimata. Me ei suuda geograafilist asendit muuta. Aga me võime kokku leppida faktides.
Keegi vene ajaloolane Djukov kirjutas oma arvates sensiatsioonilise raamatu, kus väitis, et Eesti numbrid genotsiidist ei vasta tôele. Mees on veetnud KGB-arhiivides ühe aasta ja leidnud uue tõe. Ükski euroopa ajaloolane ei julgeks oma uurimistöö aluseks võtta vägivallaga väljapressitud fakte. Meil on erinevad allikad ja ilmselt ka erinev viis uurida ajalugu. Meil on meie mälu ja mälestused. Oelme kindlad et kommunism oli kuritegelik süsteem. Ilmselt on ka Djukov iseenese teadmata kommunismi ohver. Toimis ja toimib siiani ühiskondlik ajupesumasin. Meie näeme kommunismi ohvreid enda kõrval. Kommunism ja Nõukogude Liidu okupatsioon puudutas iga Eesti peret. Me ei tohi seda unustada. Seetõttu on raske isegi ette kujutada, et ka praegusel ajal õpivad lapsed ja noored Venemaal ajalugu, kus kirjas, et Balti riigid liitusid vabatahtlikult NSVLiga, kuna see oli neile kasulikum. Eesti soovib, et tema mälu austatakse. Nõnda kui meie austame teiste rahvaste mälu. Me mäletame ja saame seeläbi puhtamaks. Me õpime oma vigadest, me ei ole ju eksimatud. Naabrid peavad omavahel suhtlema. Ainult nõnda saame luua ja hoida ühiseid väärtusi.
Oma väärtuste tutvustamiseks saame lisaks poliitilisele, ajaloolisele ja muude tasandite dialoogidele arendada kultuuridevahelist dialoogi. Rõõm on siin Moskvas näha, et see toimib väga hästi. Paljud Eesti ja Euroopa teatrid ja kunstnikud tulevad Venemaale hea meelega ja olgugi, et metropol on pakkumisest küllastunud ja ära hellitatud, leidub ka neile huvilisi. See on märgisüsteem, millest saame ühtmoodi aru. Seetõttu on vaja proovida rohkem jõuda selle suure maa eri nurkadesse, kuhu tihtilugu ei teata isegi näiteks interneti olemasolust mitte midagi, rääkimata Euroopa kultuurist. Nii tark kui on iga selle maa kodanik...
Moskva kiirustavas teederägastikus vahel sammu aeglustades olen leidnud hallide korrusmajade vahel vapustavaid vanu kirikuid ja kloostreid, kus saab korraks peatuda. Me teame, et siin kusagil töötab hästi eesti keelt rääkiv metropoliit Aleksius II. Eesti keel on ainus keel, mida ta lisaks vene keelele vabalt valdab, tunnistas ta ühes ajaleheintervjuus.
Igas metroojaamas maa peale tõustes avastad end taas uues linnas. Kõik on uus, lõhnad, vaated, inimesed. Meenutan soojalt mõnusalt koduseid Helsingi ja Tallinna südalinnasid, kus pooletunnise jalutuskäigu jooksul kohtasin alati mitut sõpra. Sõbrad on ka siin, Moskvas. Piisab vaid nende silmad ja kõrvad rahvamassist üles leida. Sest sõbrad oskavad lisaks rääkimisele ka hästi kuulata. Ka meie ajaloolased peavad proovima üksteist kuulata, ainult nõnda suudame leida kokkupuutepunktid ja leida ühisosa oma ajaloos, ning dialoogiga edasi minna. Ja austada teineteise mälu.
Ametlikku Moskvat olen kohanud kohtumiste, meedia ja publikatsioonide kaudu.
Hiljaaegu avaldati Venemaal ajalooõpik õpetajatele, kus selgelt kirjas Kremli nägemus ajaloost. Sellel on vähe sarnast sellega, mida Eesti mäletab. Meil on erinev mälu. Me oleme kohtunud erinevatelt positsioonidelt, me olemeGI erinevad. Ometi peavad naabrid suhtlema sellest hoolimata. Me ei suuda geograafilist asendit muuta. Aga me võime kokku leppida faktides.
Keegi vene ajaloolane Djukov kirjutas oma arvates sensiatsioonilise raamatu, kus väitis, et Eesti numbrid genotsiidist ei vasta tôele. Mees on veetnud KGB-arhiivides ühe aasta ja leidnud uue tõe. Ükski euroopa ajaloolane ei julgeks oma uurimistöö aluseks võtta vägivallaga väljapressitud fakte. Meil on erinevad allikad ja ilmselt ka erinev viis uurida ajalugu. Meil on meie mälu ja mälestused. Oelme kindlad et kommunism oli kuritegelik süsteem. Ilmselt on ka Djukov iseenese teadmata kommunismi ohver. Toimis ja toimib siiani ühiskondlik ajupesumasin. Meie näeme kommunismi ohvreid enda kõrval. Kommunism ja Nõukogude Liidu okupatsioon puudutas iga Eesti peret. Me ei tohi seda unustada. Seetõttu on raske isegi ette kujutada, et ka praegusel ajal õpivad lapsed ja noored Venemaal ajalugu, kus kirjas, et Balti riigid liitusid vabatahtlikult NSVLiga, kuna see oli neile kasulikum. Eesti soovib, et tema mälu austatakse. Nõnda kui meie austame teiste rahvaste mälu. Me mäletame ja saame seeläbi puhtamaks. Me õpime oma vigadest, me ei ole ju eksimatud. Naabrid peavad omavahel suhtlema. Ainult nõnda saame luua ja hoida ühiseid väärtusi.
Oma väärtuste tutvustamiseks saame lisaks poliitilisele, ajaloolisele ja muude tasandite dialoogidele arendada kultuuridevahelist dialoogi. Rõõm on siin Moskvas näha, et see toimib väga hästi. Paljud Eesti ja Euroopa teatrid ja kunstnikud tulevad Venemaale hea meelega ja olgugi, et metropol on pakkumisest küllastunud ja ära hellitatud, leidub ka neile huvilisi. See on märgisüsteem, millest saame ühtmoodi aru. Seetõttu on vaja proovida rohkem jõuda selle suure maa eri nurkadesse, kuhu tihtilugu ei teata isegi näiteks interneti olemasolust mitte midagi, rääkimata Euroopa kultuurist. Nii tark kui on iga selle maa kodanik...
Moskva kiirustavas teederägastikus vahel sammu aeglustades olen leidnud hallide korrusmajade vahel vapustavaid vanu kirikuid ja kloostreid, kus saab korraks peatuda. Me teame, et siin kusagil töötab hästi eesti keelt rääkiv metropoliit Aleksius II. Eesti keel on ainus keel, mida ta lisaks vene keelele vabalt valdab, tunnistas ta ühes ajaleheintervjuus.
Igas metroojaamas maa peale tõustes avastad end taas uues linnas. Kõik on uus, lõhnad, vaated, inimesed. Meenutan soojalt mõnusalt koduseid Helsingi ja Tallinna südalinnasid, kus pooletunnise jalutuskäigu jooksul kohtasin alati mitut sõpra. Sõbrad on ka siin, Moskvas. Piisab vaid nende silmad ja kõrvad rahvamassist üles leida. Sest sõbrad oskavad lisaks rääkimisele ka hästi kuulata. Ka meie ajaloolased peavad proovima üksteist kuulata, ainult nõnda suudame leida kokkupuutepunktid ja leida ühisosa oma ajaloos, ning dialoogiga edasi minna. Ja austada teineteise mälu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar