Nädal on lennanud uskumatu tempoga. Ilmselt alustan selle lausega edaspidi kõiki sissekandeid. Igatahes on juba nädal möödas sellest kui väisasime Piiterit. Jah tõesti nagu juba mainisin, tundus Piiter Moskva ja Tallinna kõrval kuidagi provintslik ja vaene.
Aga see eest armas. Oli kaks päeva aega jalutada ja tunda rõõmu mõnusast soojast sügisilmast. Esimesel päeval käisime Vene muuseumis, seal kus väljas kõik tuntumad Vene kunstnikud ja natuke ka uuemat aega. Pärast 4 tundi kunstisaalis ei suutnud enam ühtki maali vaadata, seega jooksime kogu 19 sajandi lihtsalt niisama peatumata läbi. Viimased mis silma hakkasid olid Ivanov, Repin ja Röerich. Siis jooksis juhe kokku. Läksin tagasi Aivazovski hiigelsuure tormise mere juurde ja puhkasin jalgu. Ka kunstitaluvusel on piirid.
Muuseumites võib muide vabalt välguta pildistada, kui osta 100 rutsine pildistuspilet. Aga telefoniga ei või miskipärast rääkida.
Kuna Moskvas maja ees oli järjekordne Nasi-piketike siis keset muuseumisaali helistas BNS ja nõudis teavet, kuidas olukord on. Mina ise Piiteris ja puha teadmatuses. Kuhugi välja joosta kah ei õnnestunud, sest saalid üksteise järel... Seisingi siis keset saali ja püüdsin nii vaikselt rääkida nagu oskasin. Sellepeale ründasid mind kolmest küljest 3 muuseumitädi ja karjusid :prekratite zvonit! Mina karjun vastu et gosudarstvennye dela.. siis tõid nad akna pealt sildikese kus telefonil punane kriips peal ja keksisid natuke mu ümber, hoides seda mu näo ees.Isver kui naljakas. Selles saalis ei olnud peale minu ja kolme mutikese ühtki inimest. Ise nad veel arutasid et kuradi väljamaalane, et sildil on ju vist inglise keeles ka kiri...
Luksusin BNSile midagi kolmestsajast noorukist ja lõpetasin kõne. Muttide hasart jahtus hetkega...
Õhtuks saime piletid Mariinski teatrisse Forsythe ballette vaatama. (pilet välismaalastele internetist 3200 rubla- putkast ostes venelase hind esimeses loozhis 800 rubla ) Teater jättis vapustava mulje, balletid ise kahjuks mitte. Ja tantsijatega oli ka nagu miskit mäda. Kaks head baletturit ja kaks head baleriini- ülejäänud koperdasid, jäid hiljaks ja kuidagi logisesid. Ja nappis kogu trupil temperamenti nende Ameerika asjade tegemiseks. Aga need balletid olid ka kuidagi ajast ja arust kusagilt kaheksakümnendatest. Ja siis jälle need pildistajad... vastik
No tegin siis minagi paar klõpsu enne algust ja pärast lõppu.
Teisel päeval alustasime hommikut Kuznetski turuga, kust ostsin Pihkva mett ja väga head hapukurki. Hoidiste rahvas... Ja seejärel Etnograafiamuuseumisse, mis oli täpselt vene muuseumi kõrval. Mulle meeldis vaga, et etnograafiamuuseumi ekspositsioon Mererahvad algas eestlaste, setode ja liivlaste, lätlastega. Parim osa oli oli avasaali välja pandud. Hiljem tulid muud ugrimugrid ja väike saalike oli ette nähtud ka venelastele. Tundus, nagu ei olekski neil tegelikult midagi ainuomast. Mustrid ugrimugri, kiriklik sümboolika universaalne. Rahvakombeid lugedes - ka need haakuvad kogu muu ugrimugri ja kristliku ilma kommetega. Pildid said kah üles Picasawebi
Igatahes kulus ka seal tubli kolm-neli tundi, nii et kui välja saime läksime esimese näljaga puhvetisse nimega Frikadelka. Selles suhtes normaalne kiirsöögikoht, et söögisaalis olid mikrolaineahjud, kus võisid ise oma prae soojaks ajada :) Aga neil polnud ei maitset ega tegumoodi. Okse kurgus tõttasime sisse järgmise söögikoha uksest, et vähemalt klaasike korralikku veini peale lonksata. Ja see oli hoopis peenem lokaal. Valged sohvad, valge tiibklaver, kus mängis meeldiv muusika, korralik veinikaart ja imehea köök. Kontrast oli nii jõhker, et jällegi pidime meenutama hea sõnaga maksumaksjat.
Õhtuks oli planeeritud taas teatrikülastus- Teater Za chernoi rechkoi mängib nimelt juba kuuendat aastat üliedukalt Tätte näidendit "Ristumine peateega" Pisike armas teatrike Lasnamäe moodi linnaosas. Peanäitejuht Oleg Mendelsohn, vana Mendelsohni sugulane muide, oli meid ka kohe kättpidi tervitamas ja rääkis maast ja ilmast ja teatrist ka. nunnu. Ja etendus oli väga hea, mõnusad andekad näitlejad ja väga hea lavakasutus.
Kuna jutt läheb pikaks, siis jätan saladusse selle loo, kuidas mul õnnestus teatrist koju sõites bussitäis rahvast naerma ajada.
Hoopis pildike meeleolukast tearipuhvetist.
Aga see eest armas. Oli kaks päeva aega jalutada ja tunda rõõmu mõnusast soojast sügisilmast. Esimesel päeval käisime Vene muuseumis, seal kus väljas kõik tuntumad Vene kunstnikud ja natuke ka uuemat aega. Pärast 4 tundi kunstisaalis ei suutnud enam ühtki maali vaadata, seega jooksime kogu 19 sajandi lihtsalt niisama peatumata läbi. Viimased mis silma hakkasid olid Ivanov, Repin ja Röerich. Siis jooksis juhe kokku. Läksin tagasi Aivazovski hiigelsuure tormise mere juurde ja puhkasin jalgu. Ka kunstitaluvusel on piirid.
Muuseumites võib muide vabalt välguta pildistada, kui osta 100 rutsine pildistuspilet. Aga telefoniga ei või miskipärast rääkida.
Kuna Moskvas maja ees oli järjekordne Nasi-piketike siis keset muuseumisaali helistas BNS ja nõudis teavet, kuidas olukord on. Mina ise Piiteris ja puha teadmatuses. Kuhugi välja joosta kah ei õnnestunud, sest saalid üksteise järel... Seisingi siis keset saali ja püüdsin nii vaikselt rääkida nagu oskasin. Sellepeale ründasid mind kolmest küljest 3 muuseumitädi ja karjusid :prekratite zvonit! Mina karjun vastu et gosudarstvennye dela.. siis tõid nad akna pealt sildikese kus telefonil punane kriips peal ja keksisid natuke mu ümber, hoides seda mu näo ees.Isver kui naljakas. Selles saalis ei olnud peale minu ja kolme mutikese ühtki inimest. Ise nad veel arutasid et kuradi väljamaalane, et sildil on ju vist inglise keeles ka kiri...
Luksusin BNSile midagi kolmestsajast noorukist ja lõpetasin kõne. Muttide hasart jahtus hetkega...
Õhtuks saime piletid Mariinski teatrisse Forsythe ballette vaatama. (pilet välismaalastele internetist 3200 rubla- putkast ostes venelase hind esimeses loozhis 800 rubla ) Teater jättis vapustava mulje, balletid ise kahjuks mitte. Ja tantsijatega oli ka nagu miskit mäda. Kaks head baletturit ja kaks head baleriini- ülejäänud koperdasid, jäid hiljaks ja kuidagi logisesid. Ja nappis kogu trupil temperamenti nende Ameerika asjade tegemiseks. Aga need balletid olid ka kuidagi ajast ja arust kusagilt kaheksakümnendatest. Ja siis jälle need pildistajad... vastik
No tegin siis minagi paar klõpsu enne algust ja pärast lõppu.
Teisel päeval alustasime hommikut Kuznetski turuga, kust ostsin Pihkva mett ja väga head hapukurki. Hoidiste rahvas... Ja seejärel Etnograafiamuuseumisse, mis oli täpselt vene muuseumi kõrval. Mulle meeldis vaga, et etnograafiamuuseumi ekspositsioon Mererahvad algas eestlaste, setode ja liivlaste, lätlastega. Parim osa oli oli avasaali välja pandud. Hiljem tulid muud ugrimugrid ja väike saalike oli ette nähtud ka venelastele. Tundus, nagu ei olekski neil tegelikult midagi ainuomast. Mustrid ugrimugri, kiriklik sümboolika universaalne. Rahvakombeid lugedes - ka need haakuvad kogu muu ugrimugri ja kristliku ilma kommetega. Pildid said kah üles Picasawebi
Igatahes kulus ka seal tubli kolm-neli tundi, nii et kui välja saime läksime esimese näljaga puhvetisse nimega Frikadelka. Selles suhtes normaalne kiirsöögikoht, et söögisaalis olid mikrolaineahjud, kus võisid ise oma prae soojaks ajada :) Aga neil polnud ei maitset ega tegumoodi. Okse kurgus tõttasime sisse järgmise söögikoha uksest, et vähemalt klaasike korralikku veini peale lonksata. Ja see oli hoopis peenem lokaal. Valged sohvad, valge tiibklaver, kus mängis meeldiv muusika, korralik veinikaart ja imehea köök. Kontrast oli nii jõhker, et jällegi pidime meenutama hea sõnaga maksumaksjat.
Õhtuks oli planeeritud taas teatrikülastus- Teater Za chernoi rechkoi mängib nimelt juba kuuendat aastat üliedukalt Tätte näidendit "Ristumine peateega" Pisike armas teatrike Lasnamäe moodi linnaosas. Peanäitejuht Oleg Mendelsohn, vana Mendelsohni sugulane muide, oli meid ka kohe kättpidi tervitamas ja rääkis maast ja ilmast ja teatrist ka. nunnu. Ja etendus oli väga hea, mõnusad andekad näitlejad ja väga hea lavakasutus.
Kuna jutt läheb pikaks, siis jätan saladusse selle loo, kuidas mul õnnestus teatrist koju sõites bussitäis rahvast naerma ajada.
Hoopis pildike meeleolukast tearipuhvetist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar