Täna öösel nägin unes Putinit. Oli teine tulnud Tallinnasse loengut pidama. Aeg oli meest muserdanud ja kunagisest hiilgusest ei olnud enam vanamehel midagi alles jäänud. Bakenbardid oli hallid ja silmade ümber oli palju kortse. Saal oli rahvast täis, sest köik tahtsid Putinit oma käega katsuda, silmaga näha. Putin tuli, istus poodiumisse maha ja jäi üksisilmi publikut vaatama, unustades täielikult et ta pidi midagi ütlema. Vaikus kestis, Putin mötles. Lôpuks katkestas abiline vaikuse- küsige midagi. Keegi siis küsiski midagi, et seltsimees Putin, kuidas te nüüd aastaid hiljem vaatate eesti-vene suhete peale? Putin vaatas teda môistmatult. Möistes, et ta ei suuda mingit korralikku vastust anda otsustas ta publikule läheneda oma sarmiga. Ta ronis poodiumist välja ja hakkas esimestes ridades olevaid inimesi kätlema. Rahvas tômbus vaikselt eemale. Nüüd heitis Putin seljast pintsaku ja pluusi ja demonstreeris oma muskleid. Lotendavad vanamehemusklid. Osa rahvast tôusis ja lahkus. Alles jäi kolmandik saalitäis ajakirjanikke. Kôigil läptopid ees. Nüüd üllatas Putin veel kord- pani taas riided selga, ent haarast taskust fotoka, sellise punase seebikarbi ja kukkus rahvast pildistama. Jooksis auditooriumis ringi ja pyydis kogu rahvast kaadrisse saada.
Mina seisin poodiumi laua körval ja mötlesin, et see oleks väga hea fläshi foto... Haarasin laualt telefoni ja üritasin pildistada. Siis äkki taipasin, et mu käes oli Putini telefon, vöi ôigupoolest selline elektrooniline märkmik. Ja siis oli muidugi karm dilemma, kas panna see samasuguse loomulikkusega oma tasku ja vôita Eestile hindamatut teavet vôi jääda ausaks. Vôite isegi arvata, et mul olid rasked kümme sekundit. Môtlesin varastele ja pättidele ja sellele, et me ei tohi saada nendesuguseks. Aga noh,kui nemad lubavad endale kôrgel tasemel naljatamist, siis meie ka - seejärel eemaldasin telefonist mälukaardi ja asendasin selle mälukaardiga, millele olin just eelmisel päeval lindistanud kuulsa multika siil udus. Sabotaazh küll agavähemalt naljakas.
Aga Putin ei pannud seda muidugi tähele, sest temal oli tegu inimeste pildistamisega - aruande jaoks on vaja ju teatada, palju rahvast saalis oli ja kes, aga vanas eas ei suutnud ta ju nii palju numbreid lugeda. Ja ka abiline jooksis käsi laiutades tema järel. Siis tuli Putin minu juurde ja teatas- näete kuidas toimub massidega manipuleerimine. Neile ei ole tegelikult muud vaja kui leiba ja tsirkust. Milleks need tühjad sônad.
Mina seisin poodiumi laua körval ja mötlesin, et see oleks väga hea fläshi foto... Haarasin laualt telefoni ja üritasin pildistada. Siis äkki taipasin, et mu käes oli Putini telefon, vöi ôigupoolest selline elektrooniline märkmik. Ja siis oli muidugi karm dilemma, kas panna see samasuguse loomulikkusega oma tasku ja vôita Eestile hindamatut teavet vôi jääda ausaks. Vôite isegi arvata, et mul olid rasked kümme sekundit. Môtlesin varastele ja pättidele ja sellele, et me ei tohi saada nendesuguseks. Aga noh,kui nemad lubavad endale kôrgel tasemel naljatamist, siis meie ka - seejärel eemaldasin telefonist mälukaardi ja asendasin selle mälukaardiga, millele olin just eelmisel päeval lindistanud kuulsa multika siil udus. Sabotaazh küll agavähemalt naljakas.
Aga Putin ei pannud seda muidugi tähele, sest temal oli tegu inimeste pildistamisega - aruande jaoks on vaja ju teatada, palju rahvast saalis oli ja kes, aga vanas eas ei suutnud ta ju nii palju numbreid lugeda. Ja ka abiline jooksis käsi laiutades tema järel. Siis tuli Putin minu juurde ja teatas- näete kuidas toimub massidega manipuleerimine. Neile ei ole tegelikult muud vaja kui leiba ja tsirkust. Milleks need tühjad sônad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar