Karulaane jenka

Ühel kenal jaanuarinädalavahetusel sai koos karudega ette võetud üks mõnusamat sorti karulaanejenka. Läbi tormi ja tuisu aerutasime sutlepa laande ja ajasime kunstipärast karujoru. Ja olime ise selle üle ülimalt rõõmsad. Sest nii harva saab rahulikult laulda. Ma muidugist kasutan kõik üksiolemise hetked ka oma hääletorude treenimiseks. Eriti üksildased hetked on loomulikult autosõidud ja ka õhtused kodusolemised. Laevakass vaatab mind siis alati etteheitva pilguga ja arvab et mul on midagi viga. Tavaliselt tuleb ta sellepeale ja proovib mind juustest sikutada või toob mulle mõne oma mänguhiirtest. Kena temast. Püüan endiselt koolitada teda laulja jaoks sobivaks publikuks. Üksilaulmise kurbus on ikkagi selles et ei saa muid hääli kaasa laulda. Natuke juba tuleb mul vilega kõrilaul välja, aga ma ei usu et see kellelegi kena kuulamine oleks. Seega jätkan selle üksi tegemist. Kui korraliku mikrofoni ja helindussüsteemi saan mäki külge installitud, siis hakkan iga päev rahva rõõmuks mitmehäälseid karulaanejenkasid eetrisse laskma.
Oodake vaid.
Sinnamaani aga ei oota ma ise midagi muud rohkem kui märtsilõpu nadalavahetust, mil viimaks ometi, pärast kogu seda oravaratast, saan nädalakese juba suvest saadik kannatamatult oodatud puhkust. Oi ma puhkan.