Kadri jooksis sandiks

Käisin Mardilaadal kadrisandiks. Oli see vast sant päev. Tõmblesin ringi varahommikust õhtuni, ja väsisin kohutavalt ära. Aga kõige selle sebimise keskel tuli otsekui imeväel üks uus kena kadrilaul ja ka üks uus teeleminemise lugu. See asjaolu andis tunnistust, et ma ei ole veel päris kokku jooksnud ja protsessor ikka töötab. Olen alati arvanud, et loomiseks on vaja vaikust, rahulikku mahaisutumist, mõtisklemist, aga et väga suur müra ja kiire ja pingeolukord võib ka teadvuse nihkeid tekitada ei ole veel kogeud. Alati ootad tegemiseks mingeid tingimusi, aga kui idu on sinu sees olemas ja tahab võrsuda, siis eritingimused on vajalikud ainult viljakandmiseks. Kasvamine saab toimuda ka siis kui on ainult tahe.

Oli igati õige otsus, et täna otsustasin puhkepäeva kasuks. Oleksin võinud kogu päeva ka tööd teha. Õnneks tuli mõistus pähe. Kui toss on väljas, siis tuleb ennast koguda. Vaatasin rahulikult ära kolm filmi ja maiustasin külakosti kallal, mis sõberid tõid. Esmakordselt sel aastal olid menüüs verivorstid ja mulgikapsad. Juhhei, jori, jori, jori, joulud tulevad.

Lisaks sellele sain veel suure tiiru võrriga ringi sõita. Väljas on seitse kraadi sooja, nii et saab veel läbida vahvaid tuuliseid kilomeetreid.

Eestlasele ja soomlasele on vist odavaim viis päikest näha Tallinn-Helsingi lennuki peal. Mõne helde kiirekese võiks pääväk siia üldisesse halli läbi pilvekilbi ikka korra päevas heita. Ootan pikisilmi.