Üha suurenev pinge seoses kontsertturneega lööb mõtlemisvõime sassi. Eriti kui omal on enam vähem selge pilt ees, aga koostööpartnerite mõtteist pole halli aimugi. Mis siis pea kuu aja pärast ikkagi laval saama hakkab? Tahaks seda juba selgelt vaimusilmas ette kujutada. Siis oleks kergem end ette valmistada.
Laulude tegemine ja sõnade väljamõtlemine on läinud kuidagi kergelt. Samas ei ole enam sugugi tegu korraliku regivärsiga. Keel on nii rikutud, et värsisisest alliteratsiooni naljalt välja ei nuputa. Ja kuna alliteratsioon soodustab sõnade meeldejätmist, siis tähendab see, et näeme nende sõnade meeldejätmisega tohutut vaeva. Pole enam neid laulikud, laulutegijaid, lauluütlejaid, kes loogilist ja sõnasisese riimumisega suutsid sadu värsse meelde jätta. Lausa piinlik on, et oleme nii palju ilusat unustanud. Vahel mõtlen, kas suudaksin enam mingit konkreetse alguse ja lõpuga kirjanditki valmis kirjutada, kantseliit ja välkpostiajastu on suurema osa kaunikõlalisi väljendeid, eriilmelisi epiteete keelest välja söönud. Kuidas regivärsis öelda sama asja ümber neljas eri värsis ja nii et ilus kah oleks. Väga raske. Ainuke lohutus, et kui regilaulu rohkem lugeda, siis hakkab külge. Ilmselt peaks neid küll rohkem laulma, mitte lugema. Aga kuidas sa laulad kui enamuses raamatutes naljalt viisi ei leia. Ega ei tohiks ju olla siis patt kui ma omal viisil laulan, nagu vanasti kirikulaule kirikus sai üürata- iga mees omal viisil mis meelde oli jäänud. Ja kantor laulis kenasti põhitooni ja hoidis rütmi.
Kui on variant, kas üldse mitte laulda või laulda omal viisil, siis ju ikka tähtis on laulda. Ehk on uus viiski pisut sarnane vanale kui sõnad dikteerivad meloodia. Eesti keel määrab selle laulu rütmi ja lauldavuse. Kõik sünkoobid ka.
Eestis ongi vist see omapära, et tekstide ja viiside uurijad on eri asutustes töid kirjutanud ja pole suurt vaadanud, mis teised teevad. Rahvalaulul on pigem uuritud teksti, mitte viisi. Ja need, kes on viisi märganud, on näinud pigem noote, mitte seda meloodiat, millega on sõnu lauldud. Vägisi sõnu nootide alla toppinud, mitte mõtet jälginud. Kas on
mei/ e /tee /me /teel / i /lu/da
või
Meie / teeme /teel / iluda
Kui iga antud noot täpselt välja laulda ei jää mõttest midagi järgi. Aga kas nooti saab ka valesti laulda, või laulda kõiki noote aga naaatuke teise koha peal?
vennad ja õed.... Kuidas me siis tänasel päeval, rumalad ja rikutud, oskame aru saada, mis on õige ja hea. Pole ju juhendit ja pole ka sidet. Ei vist muul moel kui oma parema äranägemise järgi.
Aga mina seda õudset teeliluudat ei laula. Ei usu ma ka, et mõni memm oleks nii koledasti laulnud. Las ma siis teen kõik need 37% sünkoope rohkem kui vanasti. Vähemalt on ise tehtud, mitte kellegi ette näidatud.
punkt
Laulude tegemine ja sõnade väljamõtlemine on läinud kuidagi kergelt. Samas ei ole enam sugugi tegu korraliku regivärsiga. Keel on nii rikutud, et värsisisest alliteratsiooni naljalt välja ei nuputa. Ja kuna alliteratsioon soodustab sõnade meeldejätmist, siis tähendab see, et näeme nende sõnade meeldejätmisega tohutut vaeva. Pole enam neid laulikud, laulutegijaid, lauluütlejaid, kes loogilist ja sõnasisese riimumisega suutsid sadu värsse meelde jätta. Lausa piinlik on, et oleme nii palju ilusat unustanud. Vahel mõtlen, kas suudaksin enam mingit konkreetse alguse ja lõpuga kirjanditki valmis kirjutada, kantseliit ja välkpostiajastu on suurema osa kaunikõlalisi väljendeid, eriilmelisi epiteete keelest välja söönud. Kuidas regivärsis öelda sama asja ümber neljas eri värsis ja nii et ilus kah oleks. Väga raske. Ainuke lohutus, et kui regilaulu rohkem lugeda, siis hakkab külge. Ilmselt peaks neid küll rohkem laulma, mitte lugema. Aga kuidas sa laulad kui enamuses raamatutes naljalt viisi ei leia. Ega ei tohiks ju olla siis patt kui ma omal viisil laulan, nagu vanasti kirikulaule kirikus sai üürata- iga mees omal viisil mis meelde oli jäänud. Ja kantor laulis kenasti põhitooni ja hoidis rütmi.
Kui on variant, kas üldse mitte laulda või laulda omal viisil, siis ju ikka tähtis on laulda. Ehk on uus viiski pisut sarnane vanale kui sõnad dikteerivad meloodia. Eesti keel määrab selle laulu rütmi ja lauldavuse. Kõik sünkoobid ka.
Eestis ongi vist see omapära, et tekstide ja viiside uurijad on eri asutustes töid kirjutanud ja pole suurt vaadanud, mis teised teevad. Rahvalaulul on pigem uuritud teksti, mitte viisi. Ja need, kes on viisi märganud, on näinud pigem noote, mitte seda meloodiat, millega on sõnu lauldud. Vägisi sõnu nootide alla toppinud, mitte mõtet jälginud. Kas on
mei/ e /tee /me /teel / i /lu/da
või
Meie / teeme /teel / iluda
Kui iga antud noot täpselt välja laulda ei jää mõttest midagi järgi. Aga kas nooti saab ka valesti laulda, või laulda kõiki noote aga naaatuke teise koha peal?
vennad ja õed.... Kuidas me siis tänasel päeval, rumalad ja rikutud, oskame aru saada, mis on õige ja hea. Pole ju juhendit ja pole ka sidet. Ei vist muul moel kui oma parema äranägemise järgi.
Aga mina seda õudset teeliluudat ei laula. Ei usu ma ka, et mõni memm oleks nii koledasti laulnud. Las ma siis teen kõik need 37% sünkoope rohkem kui vanasti. Vähemalt on ise tehtud, mitte kellegi ette näidatud.
punkt
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar