Kõrbes ei ole liiklusummikuid

Kõrbes ei ole liiklusummikuid, seal pole kellelgi soovi teistest ette jõuda. Kõrbekuumas ei ole võimalik korraldada võiduajamisi. Kõrberahvad on rahulikud, väärikad ja tasakaalukad. Karavan liigub aeglaselt ja kindlalt oaasi poole. See rahu ja tasakaal peegeldub ka nende muusikas. Kui Euroopas on inimestel kellad, siis kõrberahvastel on aeg. Kraanist voolava vee nägemine võib kõrbes elava inimese liigutusest ja ehmatusest lausa nutma ajada. Joogiveel on kõrbes kulla väärtus, veel on elu hind.

TUAREEGID

Sahara kõrb tundub kaardilt vaadates eurooplasele üks suur kollane laik. Kohalikele ei tähenda see maa aga mitte ühte liivast ala, vaid erinevaid kõrbi – „Tinariwen“ tähendabki nende jaoks mõistet  „kõrbed“. Tuareegid ise nimetavad end „kel tinariwen“ - need kes elavad kõrbes või „kel tamacheq/ kel tamajaq“, ehk tamajaki või tamašeki keelt kõnelevaks rahvaks, aga ka „kel tagelmust“, nendeks, kes kannavad loori. Tuareegid on poolnoomaadliku eluviisiga rahvas, kes rändavad ringi Malis, Nigeris, Alžeerias, Liibüas ja Burkina Fasos. Tuareegidel oma riiki ei ole ja riigipiirid neid ei kammitse. Nad kõnnivad aastasadu neil aladel oma traditsioonilisi radu ja karavaniteid mööda ja peatuvad oaasides.   

Tagelmust on tuareegi meeste traditsiooniline peakate, mis katab ka näo. Traditsiooniliselt on tagelmust olnud indigovärvi, kuigi tänapäeval on levima hakanud ka muud värvi tagelmustid. Neid kutsutakse ka sinise näoga meesteks, sest turbanite indigovärv värvis ka nende näonaha siniseks. Tuareegi meestel on tagelmusti kandmise õigus täisealiseks saamisel. Näokate kaitseb loomulikult ka liivaseguse õhu eest kõrbes, samuti aitavat see kurjade vaimude vastu. Ilma tagelmustita ükski endast lugupidav tuareegi mees ennast võõrastele ei näita. Suud peetakse kõige õrnemaks ja paljastavamaks kohaks inimese kehal. Suu kaudu väljendatakse tõtt ja valet, hirmu ja armu. Suuga võib algatada sõdu ja solvata teisi. Seetõttu on suu katmine looriga väga vajalik. Vanemad tuareegi mehed ei paljasta oma nägu isegi söömise ajaks, vaid poetavad toitu loori altservast sisse.

Tuareegi ühiskond on matriarhaalne, pärimine ja hierarhia käib naisliini pidi. Tuareegi naine on vaba ja sõltumatu, kes juhib majapidamist ja koolitab lapsi. Kui naine abiellub, saab ta sugulastelt kitsenahkadega kaetud telgi. See telk kuulub naisele ja sisuliselt käib mees tema telgis külas. Tuareegi naised erinevalt meestest oma nägu ei kata.

Tamašeki keele rääkijaid on ligikaudu 1,2  miljonit. Täpset arvu on väga raske teada saada, kuna tegemist on rändrahvaga. Tuareegide ühiskond on jagunenud viide sotsiaalsesse klassi. Ülikud omavad maad ja kaameleid ja juhivad konföderatsioone ja poliitilisi alliansse. Vasallid peavad karja ülikute maadel. Kuigi orjus kaotati Saharas 1940-ndatel, töötavad paljude orjade järeltulijad endiselt oma endiste omanike juures.

Õpetlased ja  religioossed juhid on eraldi sotsiaalne klass ja täiesti klassivälised on meistrid ja sepad, kes töötlevad metalli ja teevad valmis kõik vajaliku kõrbes elamiseks alates kaamelirakmetest, amulettidest, ehetest, relvadest ja lõpetatades majapidamisriistadega.

Pärimusmuusika

Peamised tuareegide traditsioonilised pillid lisaks kehapillile ehk käteplaksutamisele on erinevad nahaga kaetud trummid – väike tamburiin, kitsenahaga kaetud trumm tende ning ühekeelne poogenpill anzad, mida mängivad enamasti naised. Selles kultuuris kannavad laule edasi naised ja nende vokaalmuusika üks vorm on ka kimehäälne huilgamine, mida lauldakse pillimängule vahele. Ekstaatilise huilgamisega tervitatakse ka rännakutelt saabujaid ja selle saatel toimub teisigi rituaale. 

WODAABED

Teine, kümme korda väiksem, umbes sajatuhandepealine rahvakild, kes on tänu mitmetele dokumentaalfilmidele ja National Geographicu artiklitele tuareegidest rohkemgi maailma tähelepanu pälvinud, on wodaabed -  nomaadliku eluviisiga karjakasvatajad ja kaupmehed, kelle teerajad viivad lõuna-Nigerist põhja Nigeeriasse, läbi Cameruni kirdeosa ja Kesk-Aafrika Vabariigi lääneosa. Nad on tuntud oma ilukultuse ja uhkete traditsioonide poolest. Wodaabed räägivad fula keelt, kirjakeelt neil ei ole. Fula keeles tähendab ’woda’ tabu, ’wodaabe’ tähendab tabudega rahvast. Nad peavad tähtsaks reserveeritust ja tagasihoidlikkust, kannatlikkust ja meelekindlust, hoolimist ja läbimõeldud tegutsemist ning lojaalsust. Ja loomulikult ilu ja veelkord ilu.

Wodaabede ühiskond on polügaamne ning neil on palju väljakujunenud traditsioone ja tabusid. Näiteks kui naine jääb mehest rasedaks, siis ta kolib tagasi oma ema juurde ja ei kohtu mehega kolm kuni neli aastat. Samuti ei tohi mees oma kahe esiklapsega isiklikult suhelda ega nende emadele tähelepanu pöörata. Ütleb ju teada- tuntud aafrika vanasõnagi, et lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla. Nõnda siis kasvatavad lapsi kogukonnad.  

Igal aastal saavad wodaabede hõimud peale vihmaperioodi lõppu kokku Guerewoli tseremooniatel, mis võivad kesta terve nädala. Guerewoli ajal toimub tantsurituaal Yaake, erinevad võistlemised ja pidustused.

Yaake rituaaliks panevad noored mehed uhked kaunistustega rõivad selga, värvivad ära oma näod, silmad ja huuled ning hakkavad rivis tantsima. Naised valivad nende hulgast välja oma lemmikud. Ilu etalonideks peetakse neid, kes on pikad, kellel on kõige suuremad silmavalged ja kõige säravam naeratus. Nii võibki rituaalidel näha tundide kaupa kramplikku naeratust hoidvaid ja silmikõõritavaid mehi. Ja nõnda valivadki oma ilu poolest tuntud wodaabe naised endale kõige kenama välja. Äraütlemine ei ole üldiselt kombeks ja järgmise aasta rituaalil osaledes on alati võimalik uus ja sobivam mees leida.

KÕRBEBLUES

Tänapäeval on kokkupuuted muu maailmaga muutnud ka nende rändrahvaste muusikat. Vanad lood ja laulud ei ole veel kadunud, aga neist on kokkupuutel lääne muusikaga sündinud uusi omapäraseid vorme.

Ansamblile „Tinariwen“ alusepanija Ibrahim ag Alhabib ehitas oma esimese kitarri rattajuhtmest, pulgast ja plekknõust pärast seda kui oli ühes lääne filmis seda pilli kuulnud. Ansambel asutati 1980-ndatel Liibüas tuareegide laagris, kuhu oli põua ja nälja eest kodumaal mindud tööd ja uut elu otsima. Linnas kuuldud muusika avaldas neile tohutult mõju – noored kuulasid muusikat, mida tegid toona Jimi Hendrix, Led Zeppelin, Dire Straits, Bob Marley jt. 

Kui Malis puhkes revolutsioon, visati kitarrid varna ja haarati püssid, et tuareegide iseseisvuse eest võidelda. Kui ülestõus rauges võeti aga taas üles muusikategemine ja tasapisi hakkas ka nende kuulsus levima. Käsitsipaljundatud kassettidel hakkasid lõkke ääres lindistatud lood Saharas levima. 1990-ndate lõpus avastati nad lääne muusikute poolt ja esmakordselt hakkas nende muusika jõudma ka väljapoole Saharat. Kodumaal Malis oli see keelu all kuni 1996. aastani.  „Tinariwen“ on esinenud paljudel maailmamuusika festivalidel. Nende muusikast mõjutatuna hakkasid omakorda tekkima uued ansamblid. Ansambel aitas ka aluse panna Sahara kõige kuulsamale festivalile-  Festival au Desert peetakse alates 2001. aastast Mali põhjaosas, viimastel aastatel Essekanes, kahe tunni tee kaugusel Timbuktust. Festival on kasvanud välja traditsiooniliste tuareegi igaaastaste kokkusaamiste vaimust, kus hõimud said peale rännakuid kokku, pidutsesid, lahendasid tülisid, vahetasid informatsiooni. Sellel festivalil kohtusid 2004. aastal omakorda kahe hõimu muusikud – tuareegid ja wodaabed ja moodustasid ansambli Etran Finatawa, kes esineb ka selleaastasel Viljandi Pärimusmuusika festivalil.