Kuidas mõõta töö tulemust, kui see mida sa teed, paistab välja hoopis sellest, kuidas sa suudad teisi veenda oma tööd tegema. Just selline töö oli mul viimased kümmekond aastat - pressiesindaja, avalike suhete juht. Töö, mis jääb enamusel juhul organisatsioonis peaaegu märkamatuks, sest loeb ainult see osa tööst, mis jõuab meediasse. Ja see on jäämäe veepealne osa. Hoolimata sellest, et jäämäe veealuse osa ehitamine nõuab energiat ja tööd kordi rohkem.
Kuidas seletada inimestele, kes teevad oma tööd suure innustuse ja pühendumusega, et kahjuks just täna pidi telekanali reporter esietenduse asemel ootamatult sõitma lugu tegema teise väiksesse linna, kus juhtus midagi veelgi põrutavamat? Kuidas seletada pea aasta mingi projekti kallal vaeva näinud töötajatele, et Eestis on vaba ajakirjandus ja toimetused valivad need teemad, mida eetrisse lasta? Ja just praegu on muidki sündmusi Tallinnas, kuhu telejaamal on aega ja raha kohale sõita. Et neil on õigus teha oma kanali raames valikuid. Oli raske töö, ausalt, päris keeruline. Nüüd loodan, et saan vahendaja rollist mõneks ajaks puhkust ja püüan ise kirjutada sisukamatest asjadest, mis mulle tunduvad olulised.
Aga miksid jäävad õhku.
Neid mikse on mul aasta- aastalt üha rohkem kogunenud, vaadates, kui raske on üldse väikese linna uudistel pealinna uudisvoogu mahtuda. Ja tegelikult ka väljaspool Eestit toimuvate sündmuste kohta. Peavoolumeedia on ähvardavalt pealinna poole kaldu ja pole mingit näitu, et see asi kuidagimoodi tasakaalu jõuaks. Eesti meedia on naeruväärselt eestikeskne. Isegi mitte euroopakeskne, sest andke andeks, üks telekorrespondent Brüsselis ei too EL-i eestlasele lähemale.
Eesti meedia rakendab uudistõkiseid.
Miks näiteks Eesti Päevalehel, Eesti Ekspressil või Õhtulehel ei ole oma korrespondenti Võrus või Haapsalus? Või miks puudub eesti korrespondent tervetel mandritel- Aafrikas, Austraalias, Lõuna- Ameerikas? Või ka Hiinas, Jaapanis? Lähinaabritest rääkimata. Mind ei sega, et nende maailmanurkade infot pean lugema Economistist või The Guardianist või ka Helsingin Sanomatest, aga minu arvates piirab Eesti meedia jõuliselt eestlase vaatevälja. Rääkimata üldse sellest, et välispoliitika eksperte võib Eesti meedias üldse ainult ühe käe sõrmedel üles lugeda, kes suudavad jälgida ja ka analüüsida, mis maailmas toimub. Selle asja nimi võiks olla uudistõkis - me ei kirjuta, sest kedagi ei huvita. Kas tõesti? Küsige suvaliselt eestlaselt, milline partei on Austraalias võimul või kes on peaminister? Kas tõesti valiti Kevin Rudd selle aasta juunis? Ah et on varem ka valitsuses olnud? Pole kuulnudki. Aga et näiteks suurriik Kanada on üks vanimaid NATO riike, meie partner? Mida eesti lugeja üldse Kanadast teab?
Aga jah, ka kohalike uudistega on asjad nihkes. Ometi oleks ju loogiline, et kui kohalikud uudised jõuaks paremini suurtesse lehtedesse, oleks ehk seal tellijaidki rohkem. Pealinnast täna, siin ja praegu juhtuvale vägevale sündmusele ei jõua kohale mitte ükski telekanal. Ja ometi pani see külapidu põksuma mitmesaja eesti inimese südame. Kas need südametuksed ei ole väärt kogu Eestiga jagamist? Miks peaks meile korda minema paks ameerika kass või popstaaride bikiinid? Võibolla on see tõesti mõnele väga tähtis. Melu ja meediastaarid tagavad online-uudiste klikid, ja klikkide pealt saab tagasisidet ja palka ajakirjanik. Palju klikke = müüv lugu. Seks, surm ja vägivald. Hea. Tee veel midagi sarnast. Uudiskünnise latt on väga madalal, peamiselt allpool vööd ja punast värvi.
Uudistõkised kultuuriajakirjanduses on veelgi kurvem nähtus.
Miks kultuur ei ületa uudiskünnist? Miks eesti päevalehtedest on kadunud sisukas filmi-, teatri-, kunstikriitika ja enamus lugusid on vaid sisu ümberjutustused ja autorite sisekaemuslikud huilutused? Miks kirjutatakse nii vähe klassikalisest muusikast? Miks puudub Eesti ainsas kultuurilehes pärimuskultuuri valdkond? Sisulisemate ja põhjalikumate asjade jaoks jääb meediaruum väikeseks.
Seda mikside jada võiks jätkata, aga see on ka koht, kus vaadata tellijale otsa. Kui sa tellid pealiskaudset lehte pealiskaudsete lugudega, siis jääb sinu elu ka pealiskaudseks. Ja ometi on kultuurilehekülgedel olevad lood sõprade soovituste kõrval ühed esimesi, mille põhjal sa teed otsuse midagi vaatama, kuulama minna. Sellepärast kutsun üles puhastama oma elu koledatest ja võõrastest uudistest. Ärge lugege ega klikkige mitte millelgi, millel pole teie elu ja keskkonna ja huvidega midagi pistmist. Hoidke oma inforuum puhtana.
Tore, et on siiski juba olemas külauudiste ja heade uudiste portaalid, mis toimivad suures osas õhinapõhiselt. Tore kui mõni kogukond võtab vaevaks pidada blogi ja kajastada omi asju oma vaatevinklist. Näiteks Ruhnu blogi on üks mu lemmikutest. Väikese saare mõnus elu. Ja ei mingit latti, oluline on ka see kui kusagil külas sünnivad kassil pojad.
Valige tõkisevaba inforuum.
Kuidas seletada inimestele, kes teevad oma tööd suure innustuse ja pühendumusega, et kahjuks just täna pidi telekanali reporter esietenduse asemel ootamatult sõitma lugu tegema teise väiksesse linna, kus juhtus midagi veelgi põrutavamat? Kuidas seletada pea aasta mingi projekti kallal vaeva näinud töötajatele, et Eestis on vaba ajakirjandus ja toimetused valivad need teemad, mida eetrisse lasta? Ja just praegu on muidki sündmusi Tallinnas, kuhu telejaamal on aega ja raha kohale sõita. Et neil on õigus teha oma kanali raames valikuid. Oli raske töö, ausalt, päris keeruline. Nüüd loodan, et saan vahendaja rollist mõneks ajaks puhkust ja püüan ise kirjutada sisukamatest asjadest, mis mulle tunduvad olulised.
Aga miksid jäävad õhku.
Neid mikse on mul aasta- aastalt üha rohkem kogunenud, vaadates, kui raske on üldse väikese linna uudistel pealinna uudisvoogu mahtuda. Ja tegelikult ka väljaspool Eestit toimuvate sündmuste kohta. Peavoolumeedia on ähvardavalt pealinna poole kaldu ja pole mingit näitu, et see asi kuidagimoodi tasakaalu jõuaks. Eesti meedia on naeruväärselt eestikeskne. Isegi mitte euroopakeskne, sest andke andeks, üks telekorrespondent Brüsselis ei too EL-i eestlasele lähemale.
Eesti meedia rakendab uudistõkiseid.
Miks näiteks Eesti Päevalehel, Eesti Ekspressil või Õhtulehel ei ole oma korrespondenti Võrus või Haapsalus? Või miks puudub eesti korrespondent tervetel mandritel- Aafrikas, Austraalias, Lõuna- Ameerikas? Või ka Hiinas, Jaapanis? Lähinaabritest rääkimata. Mind ei sega, et nende maailmanurkade infot pean lugema Economistist või The Guardianist või ka Helsingin Sanomatest, aga minu arvates piirab Eesti meedia jõuliselt eestlase vaatevälja. Rääkimata üldse sellest, et välispoliitika eksperte võib Eesti meedias üldse ainult ühe käe sõrmedel üles lugeda, kes suudavad jälgida ja ka analüüsida, mis maailmas toimub. Selle asja nimi võiks olla uudistõkis - me ei kirjuta, sest kedagi ei huvita. Kas tõesti? Küsige suvaliselt eestlaselt, milline partei on Austraalias võimul või kes on peaminister? Kas tõesti valiti Kevin Rudd selle aasta juunis? Ah et on varem ka valitsuses olnud? Pole kuulnudki. Aga et näiteks suurriik Kanada on üks vanimaid NATO riike, meie partner? Mida eesti lugeja üldse Kanadast teab?
Aga jah, ka kohalike uudistega on asjad nihkes. Ometi oleks ju loogiline, et kui kohalikud uudised jõuaks paremini suurtesse lehtedesse, oleks ehk seal tellijaidki rohkem. Pealinnast täna, siin ja praegu juhtuvale vägevale sündmusele ei jõua kohale mitte ükski telekanal. Ja ometi pani see külapidu põksuma mitmesaja eesti inimese südame. Kas need südametuksed ei ole väärt kogu Eestiga jagamist? Miks peaks meile korda minema paks ameerika kass või popstaaride bikiinid? Võibolla on see tõesti mõnele väga tähtis. Melu ja meediastaarid tagavad online-uudiste klikid, ja klikkide pealt saab tagasisidet ja palka ajakirjanik. Palju klikke = müüv lugu. Seks, surm ja vägivald. Hea. Tee veel midagi sarnast. Uudiskünnise latt on väga madalal, peamiselt allpool vööd ja punast värvi.
Uudistõkised kultuuriajakirjanduses on veelgi kurvem nähtus.
Miks kultuur ei ületa uudiskünnist? Miks eesti päevalehtedest on kadunud sisukas filmi-, teatri-, kunstikriitika ja enamus lugusid on vaid sisu ümberjutustused ja autorite sisekaemuslikud huilutused? Miks kirjutatakse nii vähe klassikalisest muusikast? Miks puudub Eesti ainsas kultuurilehes pärimuskultuuri valdkond? Sisulisemate ja põhjalikumate asjade jaoks jääb meediaruum väikeseks.
Seda mikside jada võiks jätkata, aga see on ka koht, kus vaadata tellijale otsa. Kui sa tellid pealiskaudset lehte pealiskaudsete lugudega, siis jääb sinu elu ka pealiskaudseks. Ja ometi on kultuurilehekülgedel olevad lood sõprade soovituste kõrval ühed esimesi, mille põhjal sa teed otsuse midagi vaatama, kuulama minna. Sellepärast kutsun üles puhastama oma elu koledatest ja võõrastest uudistest. Ärge lugege ega klikkige mitte millelgi, millel pole teie elu ja keskkonna ja huvidega midagi pistmist. Hoidke oma inforuum puhtana.
Tore, et on siiski juba olemas külauudiste ja heade uudiste portaalid, mis toimivad suures osas õhinapõhiselt. Tore kui mõni kogukond võtab vaevaks pidada blogi ja kajastada omi asju oma vaatevinklist. Näiteks Ruhnu blogi on üks mu lemmikutest. Väikese saare mõnus elu. Ja ei mingit latti, oluline on ka see kui kusagil külas sünnivad kassil pojad.
Valige tõkisevaba inforuum.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar