Pikse jäljed Ugalas

 Milliste lugudega toidad sina oma olevikku? Millistest lugudest hoiad kümne küünega kinni? Millistest mälestustest pole sa nõus loobuma? Millistest mälestustest tahaksid vabaneda, aga ei ole suuteline?  Kanname endaga kaasas lugusid, mis toidavad väljakujunenud minapilti. Veame neid seljas ja hinges ning enamasti ei suuda neist lahti lasta. Kuniks saabub trikster, kellel on võti. Kes on ise see võti. 

Nende teemadega tegeleb ka Abi Morgani näidend "Pikse jäljed", originaali tiitel Tiny Dynamite. See lugu, nagu ka paljud teised, räägib armastusest, absurdist ja oskusest leida argipäevast üles imed. Lood, mida me jutustame defineerivad ka meid. Kui meie lugudel pole õnnelikku lõppu, siis meil on vabadus see välja mõelda, olgu ta nii absurdne kui tahes. 

Ma näen tihtilugu unesid, mille lõpptulemus mulle ei meeldi. Selleks, et see ei jääks mind painama, lähen uuesti magama minnes sama unenäo sisse ja vaatan loo lõpuni teise lõpuga. Sellisega, mis mulle meeldib. Olen seda pidanud tegema palju kordi ja mul on juba välja kujunenud tehnika, kuidas õigesse unenäkku sisse sukelduda.  Need lood on ju seal unenäomaailmas samasugused nagu päriselus. Ka päriselus oleks nii mõnigi lõpp tore teistmoodi läbi elada, aga kus sa sellega. Siin juba vigade parandusi ei lubata. 

Näidend algab välgulöögiga. Loo peategelased on kaks sõpra Tom ja Alex, kes on jäänud tormi kätte ja üks neist saab välgutabamuse. Kuigi tundub, nagu mõlemad oleks saanud.  Nende noorpõlves toimub traagiline sündmus ja mälu pannakse pausile. Kuni saabub otsekui välgutabamusena nende rahulikku rutiini Emma (originaalteoses Madeleine), kes kaardipaki segi lööb, haavad lahti käristab ja mälestused hakkavad uuesti oma elu elama. Kõigi teiste jaburate mälestuste seas. Eriti tuuakse esile lugu, kus mees pillab võileiva alla Empire State Buildingu katuselt ja see kukub pähe ühele naisele, kes selle tagjärjel sureb ja isegi kõnniteekivisse tekib pragu. Elu on täis suuremat absurdi kui lood, mida me suudame välja mõelda. Originaalnäidendis  on meeste nimed hoopis Lucien ja Anthony. Huvitav, miks need tõlkijale ei sobinud? Minu meelest täiesti hääldatavad nimed. Siis oleks võinud Pipi ka Piretiks tõlkida ja d'Artagnani Tarmoks. 

Kaks sõpra, keda kehastavad Tanel Ingi ja Janek Vadi, on igal suvel puhkusel järve ääres ja naudivad elu.  Ühest poisist on saanud riskide hindaja ja teine on boheemlaslik eluheidik. Uje poiss ja Kidur poiss. Uje poiss võtab korra aastas Kidural poisil käest kinni, ja viib ta puhkusele, lootes aidata teisel jalad alla saada ja "normaalseks inimeseks" hakata.  Kidura poisi jätavad tema püüdlused külmaks. Ta on metsik ja taltsutamatu ja teda juba normaalsusega ei murra. 

Abi Morgan on öelnud selle näidendi kohta järgmist: "Näidendi keskne idee on see, et keegi viskab alguses võileiva ja keegi püüab selle lõpus kinni, vahepeal aga vajuvad stseenid üksteise otsa. See on nagu doomino-efekt. Ma uurin, kuidas väikesed sündmused elus, mis on toimunud aastaid tagasi võivad ühel hetkel elule avaldada plahvatuslikku mõju. Ja lõppude lõpuks räägib see näidend sellest, millal võtta vastutus oma elu üle ja millal on mõistlik käed rüppe lasta ja lubada imel juhtuda. Või siis teisisõnu, lasta piksel sisse lüüa." (The Theatre times, 25.01 2018)

Niisiis pikne lööb sisse, aga teistmoodi. Pole kahte samasugust elektrilööki. Emma ilmumine tekitab kaose kahe sõbra omavahelistes suhetes. Rutiin laguneb ja muutub kohati destruktiivseks ja vägivaldseks, kohati aga lihtsalt ahastavaks kurbuseks ja üksinduseks, kus tõrjutud mälestused hoiavad kinni traagilistest detailidest. Ka Emma (Klaudia Tiitsmaa) tunneb nende seltskonnas olles arusaamatut üksindust, olgugi et neil on koos võrdlemisi meeldiv aega veeta. Tegelikult pole mingit tähtsust, kas nende kohtumine toimub enne või pärast pikselööki. Oluline on ikkagi tabamata ime. Mis siis kui sa usud imedesse, aga nad lihtsalt ei sünni siis kui sina tahad. Imedel on kombeks tulla kõige ootamatumal hetkel ja kõige jaburamal kujul. Ugala publik oli päris tõsine, kuigi nalja tehti ja eriti surma üle. Darwini preemia laureaatide lugusid kreisidest õnnetustest jagus küllaga. Olen varemgi tähele pannud, et teise etenduse publik on kergelt kummaline. Loodan, et neile koju jõudes ikka jõudis kohale, millest lugu rääkis. 

Jah, aga kuhu jäi siis armastus? Võib tõesti olla, et elu kõige suurem armastus on ühtlasi ka kõige suurem kaotus. Sest sa ei lasknud imel juhtuda. Sest sa kartsid. Sest sa olid inimene nagu me kõik oma hirmude ja vigadega. Piksega rindu saanud, nagu Amori noolega. Ja lõpunoodina jäi mõnusalt kõlama armastus elu ja imede vastu. Lootust on, et lugusid saab muuta. Ei olnud seal keerulist midagi. 

Etenduses paistis silma tore lavaline keemia kõigi kolme näitleja vahel ja üksteise suhtes väga tähelepanelik mäng. Lavastuslikult olid põnevalt põimitud nii minevikus toimuv ja käesolevas hetkes juhtuv. Ei ole kerge põigata dialoogilt jutustajaks ja tagasi. Äge oli ka Klaudia Tiitsmaa kohati libarebase moodi tegelaskuju, kes kilgates sisenes ja kerglaselt lahkus nagu kummitus. Tuli, lõi vee sogaseks ja kadus. Meeldis ka valgus- ja videokujundus ning lavakujunduse lihtsus, millega vahetati stseenid koobastest restorani, terassilt tuppa, motellist järve äärde. Lisaks tahaks näha etenduse playlisti, nii mõndagi lugu kuulaks veel korra. Soovin lavastusele pikka iga! 

Kodulehe info:

Lavastaja

Karl Koppelmaa

Kunstnik

Kristjan Suits

Valguskujundaja

Mairon Tovstsik

Videokujundaja

Margo Siimon

Helikujundaja

Elari Ennok

Tõlkija

Pirjo Jonas

Mängivad

Mängivad: Janek Vadi, Tanel Ingi ja Klaudia Tiitsmaa

Esietendus 12. oktoober 2024

#ugala

#ugalateater

#viljandi

#piksejäljed

Õpetusi 16-aastasele iseendale

Pidin täna pidama loengu 16-aastastele õpilastele.  Jäin mõtlema, mida ma iseendale soovitaksin kui oleksin just põhikooli lõpetanud. Mis võiksid olla mu 52 -aastase ema või vanaema õpetussõnad mulle. Panin need punktide kaupa kirja, aga see kindlasti ei ole siin tähtsuse järjekorras. Iga punkt on mingil hetkel elus kõige tähtsam. Tõenäoliselt saaks seda nimekirja siin ka lõputult arendada, aga jään esialgu kümne juurde.  

1. Ära karda võimalusi, mis sulle avanevad. Isegi kui need tunduvad hirmutavad või ebakindlad, võivad need sind sinu unistuste suunas viia. Elu annab võimalusi proovida igasuguseid asju. Kui ei proovi, ei saagi teada, kas sulle need meeldivad või mitte. Unista julgelt ja suurelt. Isegi kõige suuremad unistused võivad ühel hetkel täide minna.

2. Eksimine on osa õppimisest. Ära karda teha vigu ega ebaõnnestuda. Kõige olulisem on õppida oma kogemustest ja kasvada koos nendega. Kõige rohkem õpid elus neist kogemustest, mil sa ebaõnnestusid, neist eksamitest, mida sa ei läbinud, neist suhetest, mis läksid katki. 

3. Leia igapäevaelust rõõmuhetki. Elus on palju ilu ja rõõmu, kui oskad seda märgata. Võta aega nautimaks lihtsaid asju ning naudi hetkes olemist. Elus on vahel perioode, kus tundub, et suur hallus hakkab sind enda alla matma. Ära lase seda juhtuda. Peatu korraks, vaata enda ümber ja astu rutiiist välja. Naerata juhuslikule möödujale, tee midagi lollakat, hüppa üles-alla,  nuusuta ilusat lille, tantsi iseendaga, pane peale hea muusika ja lase end helidel kanda. Tee üks hea kohv ja naudi iga sõõmu. Valmista iseendale parim piduroog. Tee midagi iseenda pärast iseendale. Sa pead iseendaga elu lõpuni hästi läbi saama. 

4. Ole uudishimulik maailma ja erinevate teemade suhtes. Isegi kui sa ei pea migite valdkondadega elus kokku puutuma, on laial silmaringil siiski suur väärtus ja sa õpid suurt pilti vaatama. Olles uudishimulik avastad sa pidevalt uusi asju ja laiendad oma maailmapilti. Ära karda küsida (ka rumalaid) küsimusi ega uurida uusi teemasid.

5. Ole lahke ja hooliv teiste inimeste vastu. Isegi väike heategu võib teha suure erinevuse kellegi teise päevas. Headusel on kombeks paljuneda ja see jõuab kunagi sinuni tagasi.

6. Õpi iga päev midagi uut. Olgu see siis uus fakt, oskus või arusaam või mõni võõrsõna - igapäevane õppimine rikastab su elu.

7. Loe rohkem raamatuid. Lugemine avardab su mõttemaailma ja pakub uusi teadmisi ning kogemusi. Leia raamatuid, mis sind huvitavad ja sukeldu nende maailma. Sinu verbaalne võimekus areneb ja sa suudad ka oma mõtteid lihtsamini väljendada ja ennast maailmale arusaadavaks teha.

8. Ümbritse end inimestega, kes sind inspireerivad ja toetavad. Õpi nendelt, kes on sinust targemad ja kogenenumad. Ja mündi negatiivne pool ka: Ära suhtle inimestega, kes sind ei hinda või ei mõista. Sa raiskad mõttetult oma energiat.

9. Tee midagi loomingulist iga päev. Olgu selleks siis muusika mängimine, joonistamine, kirjutamine või käsitöö tegemine. Loominguline eneseväljendus on oluline osa enesearengust ja eneseavastamisest. Vilista kriitikutele ja naudi oma loomingut. See mida sa teed ei pea meeldima mitte kellelegi peale sinu enda. Sina ise oled oma loomingulise teose mõõdupuu ja kriitik. Oluline on olla iseenda jaoks parim ja end mitte kellegagi võrrelda.

10. Naudi elu igal võimalusel. Ära lase end murede ja stressi poolt üle võtta. Leia rõõmu ja naudingut igapäevaelust ning ole tänulik kõige hea eest, mis sul on, olgu see või katus pea kohal või pehme padi või kuum õhtune taimetee külmal talveõhtul.

WOMEX

Olen nüüd kolmel järjestikusel aastal osalenud delegaadina Euroopa suurimal maailmamuusikamessil WOMEX. 2021. aastal Portos, 2022 Lissabonis ja 2023 A Corunas ja sel aastal esinesime ka showcase festivalil Budapest Ritmo.

Kui püüda lühidalt kirjeldada siis võib WOMEXit iseloomustada kui ühte suurt sumisevat mesitaru. Igas kihis toimub midagi, kõik toimetavad mingil kombel isepäi ja kokkuvõttes ajavad kõik ühte asja. Ma ei kujuta ette, kas tavaliselt mingitel ärimessidel ka sellist õlgõlatunnet võib tekkida oma konkurentidega. 

Kuidas WOMEXil hakkama saada ja ellu jääda ja sellest ka kõige paremini kasu lõigata. Panen siis a kirja mõned mõtted, mis on nende aastatega tekkinud. 

1. Kui sa ei ole showcase esineja, siis on su eesmärk saada kokku võmalikult palju sinu poolt määratletud sihtgrupi esindajatega. Enne WOMEXit tee korralik eeltöö selles osas, kes messile tulevad ja kellega sa tahaksid edaspidi koostööd teha. Kõigil, kellel on Womexi pass saavad appis ligipääsu VirtualWomexile, kus on olemas kõigi delegaatide kontaktandmed. Enne Womexit saad meilitsi leppida nedega kokku kohtumised. 

2. Valmista ette oma materjalid ja info. Tee omale väike handout ehk tutvustav voldik kontaktandmetega, trüki nimekaart, korrasta koduleht, tekita inglisekeelsed materjalid, pane oma muusika Soundcloudi, Spotifysse, Fairmusi, Bandcampi, Youtube'i või mujale, kust see on kergesti kuulatav.  Vaata, et sinu lood oleksid sotsmeediakanalites maksuta kuulatavad. Plaate võid messile kaasa vedada, aga neid messil keegi eriti ei kogu,  va raadiojaamade esindajad. Teistel on kohvrid niigi täis ja mingit pahna kaasa ei veeta. Lennukipagas on 23kg max! Hoolitse et sinu materjalid oleks kerged, silmatorkavad ja "vajalikud".

3. Womexi ajal kohtu inimestega, suhtle kuidas suudad nii messialal kui ka messist väljaspool. Sõlmi uusi tutvusi, kõik artistid annavad sulle hea meelega nõu, kuidas nende kodumaal hakkama saada.

4. Peale messi vaata läbi kõik kogutud nimekaardid ja materjalid ja saada uudiskiri oma tegevusest neile, kellega oled kohtunud ja ka neile, kellega sa ei jõudnud kohtuda, aga sooviksid edaspidi koostööd teha. 

5. Oota vastuseid, kui neid ei tule, kirjuta uuesti. Võta teemaks oma uus singel, live video, kontserdid või midagi, mis näitab, et sa aktiivselt tegutsed. 

6. Kui saad vastused, ja jah sõna saada välja hinnapakkumine ja olemasolevad vabad ajad. -Kui saad eituse, saada välja soov teha koostööd järgmisel aastal. 

Ülejäänud on juba tehnilised küsimused. 

Kui tervena WOMEXilt koju jõuad, tee paar vaba päeva puhkust enne kui selle segadusega tegelema hakkad. 

Mina olen alati nimekaarti saades peale märkinud, mis laadi kontakt oli, ja mis laadi koostööd oodatakse.  Vahel ka lokid, habeme ja muud iseloomulikud tunnused. Siis ei pane kirjadega väga puusse. 

Serafima ja Bogdan

 Käisin vaatamas Serafima ja Bogdani viimast etendust ja ma tahaks selle emotsiooni enda jaoks kuidagi lahti kirjutada.  Ma olen palju teatris käinud ja nii mõndagi eksperimentaalset ja ka täiesti klassikalist näinud, aga sellest lavastusest sain küll väga võimsa elamuse. Kahetsesin, et ei käinud seda vaatamas kaks või kolm korda, nagu tavaliselt oma lemmiketendusi. Sellest on möödas juba nädalake, aga pildid ja stseenid mu silme eest ja mõtetest ei taha kuidagi kaduda.

Algul tundus, et on kaks lugu, kaksikute, Serafima lugu ja Bogdani lugu. Ja et paralleelselt toimub kusagil veel mingi lugu, sealpool võsa. Hiljem sai aru, et lugusid oli palju ja  kõik toimus korraga, kogu universum oli ühes munas koos ja kõik mis toimus tulevikus, mõjutas minevikku ja vastupidi ka. Vahet ei ole, kust otsast sa lugu jälgima hakkasid, ikka oli võimalik leida lahendamata niidiotsi, puänte, mille küljes rippuda ja millest lahti lasta. Nagu üks suur kosmiline spiraal, kus kõik ajahetked on tegelikult korraga olemas, aga sa lihtsalt ei näe neid selgelt vaid ainult aimamisi.  Kogu lugu on kirjutatud ridade vahele ja samas oli korraga kõik nii fataalne ja paratamatu. Oli jõhkard Raimondi lugu, oli külahullu lugu, oli kaastundlike memmekeste lugu, oli laste lugu ja aja lugu, Eesti lugu, Peipsiveere lugu ja oli ka võsa lugu. Võsa kõneles ehk kõige selgemat keelt, laulis, ümises, liikus, temaga mängiti ja tema mängis vastu. Eeter andis oma muusikaga fluidumi kogu loole. 

Kui lavastusele midagi ette heita, siis vast tõesti ainult see, et osa asju olekski võinud jääda ridade vahele. Lapsetapp, mõrvad  ja kogu vägivald oli lahendatud nukkude abil, mida loobiti, peksti, tapeti, kisuti sisust tühjaks.  Olukorras, kus surm ja vägivald oli peaaegu et paratamatu, oleks võibolla olnud lahendusi, mis oleks võimaldanud selle butafooria kasutamata jätta. Aga mis mina lavastamisest tean. Ju siis ei olnud muid variante. Mõrvari ja ohvri mäng on niigi piisavalt julm, psühholoogiline pinge ja katastroof ühes pildis, aga et kui seda projitseerida nukkudele, siis lahjeneb ka mulje. Kõik toimub kusagil eemal, kellegi teisega. Sa ei samastu ja jälgid seda julmust, nagu seda poleks selles maailmas olemas. Nagu oleks see mingi muinasjutt, lugu millestki kaugest, aga kindlasti mitte elavast. Seda õõvastavam oli pilt elavaid oma surma vaatamas. Jah, eks me vast ühel hetkel olemegi seal ülal, püüdes aru saada, kuidas see meiega juhtus. 

Igaljuhul kuidagi mõjus see jõhker lugu nõnda, et et tekkinudki võimalust end kellegagi samastada. Sa justkui nagu registreerid fakti, et ahhaa, sellised inimesed on ka olemas. Kes kannatavad, vihkavad, armastavad, lõhuvad, loovad, alistuvad ja samas hakkavad vastu ja sealsamas ka lepivad saatusega. Mind te ei murra, tundub ütlevat Serafima ja läheb lõpuni välja. Kui  plaan ei tööta, tuleb teha uus plaan.

Kui seada küsimus, kumb siis rohkem saatusega leppis, kas Bogdan või Serafima?  Ja kas on üldse vaja Saatusega leppida? Äkki on veel kusagil kõrvaltee, äkki on rada võsas, kuhu pageda, soo kuhu end peita Saatuse eest. Ei ole, ütleb kõikvõimas lavastaja. Ei ole, ütleb Bogdan  -  kui oled piisavalt vaba, siis saatus otsustab sinu eest ka kättemaksu. Sa ei pea ise midagi tegema. See lihtsalt juhtub ja ainus võimalus on minema jalutada. Aga kas sa ka jalutad? Lähed lihtsalt minema? Vist küll. Elu on rapsinud sind mitme kandi pealt ja mittetegemine tundub juba suure tegemisena. 

Serafima ei jäta asju kulgema isevoolu teed. Tema asub tegudele. Kahest esimesest lapsest ei saanud mõrtsukale väärilisi vastaseid, nendega õiendatakse arved. Emast saab kiskja, mõrvar, kes on sadade valude ja peksude ja vägistamise käes tuimaks muudetud ja näeb vaid kättemaksu. Tema inimlikkus väljendub nüüd vaid veel kaksikvennaga rääkides. Aga ka vend ei mõista enam teda. 

Lootusetus olukorras on ometigi kõik selle lavastuse osatäitjad. Lootusetus vibreerib nende kõrisõlmedel. Saatus on neile ette näinud kaose ja korrapära piiril balansseerimise ja nad ei saa selles tohuvabohus hakkama. On haavad, on valud, on tunded. Kõik toimub korraga, ühes ajahetkes, ühes ajaruumis, ükskõik kui pikas ajaloolises lineaarses kangas. Alati on võimalik hüpata minevikku ja tulevikku. Alati saad sa olla muretu laps oma lapsepõlves. Süütu ja muretu. Kuniks elu lööb terava kirvega läbi ukse sisse. Ja siis sul on valida- kas väriseda või ellu jääda. Mõlemal juhul on tööd sama palju. Aga ainult ühel juhul tuled sa elavana olukorrast välja.  

Lõpuks tekib siiski küsimus, kuhu jäi armastus? Kas seda siis üldse ei ole? Ja kui ta ka korraks näitab oma palet, siis läheb ta kohe katki, lahustub, pekstakse välja või viiakse Siberisse. Nii on lood siinpool sood. Siinpool võsa, mis kasvab kiiresti, kohe kui jätad maa harimata. Selles lavastuses kasvas see võsa ka inimeste hingedest läbi.

Laval

ILO-ANN SAAREPERA 
KRISTEL LEESMEND
RENATE KEERD
ELISE METSANURK
ANDRES MÄHAR (Vanemuine)
PRIIT LOOG (Endla)
HARDI MÖLLER
EKKE HEKLES

Autor

VAHUR AFANASJEV

Dramatiseerija ja lavastaja

IVAR PÕLLU

Kunstnik

KRISTIINA PÕLLU

Valguskunstnik ja tehnikajuht

RENE LIIVAMÄGI

Muusika

EETER

Lavastaja assistent

ANDREAS AADEL

Produtsent

MAARJA MÄND

Televiisor

 Elasin kord maal kahekordses majas, kus oli avar esimene korrus lahtise köögiga ja suur talutare sorti elutuba. Oli jõuluõhtu ja meisterdasin parajasti köögis piparkooke kui äkki kuulsin, et õues on mingit tegevust ja kolistamist. Läksin toauksele vaatama ja nägin aias ja kuuri all mingeid mehi pimeduses sehkendamas. Hüüdsin neile, et minge ära, te ei tohi siin olla, ma kutsun politsei. Seejärel hakkasid nad aga külg ees ettevaatlikult minu poole liikuma ja neid oli igas vanuses ja nad nägid päris kaltsakad välja.

"Ärge pahandage, me ei tee midagi kurja, meil on lihtsalt üks suur soov. Me oleme väga-väga vaesed aga me tahaks väga televiisorit vaadata. Ja meie lapsed tahaksid ka vaadata. Kas teil on televiisor?"

"Muidugi, tulge sisse!"

Ja nad tulid ja neid oli umbes kaksteist inimest. Pühkisid mati peal kenasti jalad ja panid oma kuued ja kasukad esikunagisse rippuma. Seejärel istusid kõik elutuppa diivani peale ja selle ette maha ja hakkasid televiisorit vaatama. Ja siis nad plaksutasid. Ja olid kohe väga õnnelike nägudega.

Aga korraga meenus mulle, et mul ei olegi ju tegelikult televiisiorit, ja äkki nad ei teagi, mis asi see televiisor on, aga on lihtsalt kuulnud, et seda vaadatakse. Läksin elutuppa neile kurba uudist teatama.

Oligi nii. Nad jõllitasid väga pingsalt seina peal olevat abstraktset maali ja pobisesid aeg-ajalt omaette: "Küll see televiisor on ikka ilus ja värviline. Kui kunagi rikkaks saame, siis ostame endale ka kindllasti televiisori."

Ma ei tahtnud nende rõõmu rikkuda. Ütlesin, et tänaseks on saated otsa saanud ja nad võivad nüüd koju puhkama minna. Ja siis nad tänasid üliõnnelike nägudega ja lahkusid läbi lume hanereas, nagu mingid päkapikud. Kui hommikul õue läksin hakkasin läbi lume nende jälgi mööda minema, aga kui värava juurde jõudsin ei olnud värava taga enam ühtegi jälge. Ja ka väravat ei olnud kordagi avatud.

Jäin mõttesse: "Kes mul siis ikkagi eile õhtul külas käisid?"

Maailma teadmiste puu

Nägin taas ühte kummalist und. Olin sattunud Mehhikosse ühe Tolteegi teadjamehe või nõia juurde õpilaseks. Ta viis mind ühe väga kõrge puu juurde ja seletas, et see on maailma teadmiste puu. See puu on maailma algusest peale selle koha peal kasvanud ja ta on endasse talletanud kogu maailma ajaloo ja inimeste kogemuse. Sain ülesande puu otsa ronida ja valida ise õige hetk, millal seda teen. Puu oli hiiglaslik, tema latva pilvedes peaaegu näha ei olnud. Õpetaja seletas, et iga sentimeetriga, mida ma mööda puud üles ronin, saan ma miljonite aastate kogemuse. Vaatasin kael õieli ladva poole ja mõtlesin, miks mind selle puu juurde toodi. Mõtlesin, miks minul peaks olema kogu inimkonna kogemus ja kas ma jaksaks seda kanda. Vaatasin, unistasin, mõtlesin.... kaalusin. Leidsin unes, et oluline on saada iseenda elutarkus ja oma kogemus. Kellegi teise kogemuse teadmine on tore, aga kõik, mis omal nahal läbi teha annab sulle sinu ainulaadse isiksuse, mille pärast sa siin maailmas oled ja millega maailma toimimisse panustad....   Sain aru, et õpetaja oli tahtnud mind proovile panna, kas ma lähen lihtsama vastupanu teed. Patsutasin hüvastijätuks seda puud. Kõik tundus kuidagi lihtne ja selge. Tuleb oma rada käia.

Ja siis ärkasin üles. Ja ka ärgates olin päris veenudnud, et tegin õigesti, et ei kippunud selle puu otsa. No mis ma oleks selle koormaga peale hakanud. Teada kõike. Parem ikka teada mitte midagi. Lihtsam on elada.

AV Maria

Ma käin viimasel ajal liiga harva teatris. Võibolla on põhjuseks see, et elan pisikeses provintsilinnas ja suurem osa kohaliku teatri etendusi ei haaku mulle oluliste teemadega või siis selles, et reaalselt tuleb päris pikk teekond ette võtta, kui näiteks tahaks lähimates linnades või lausa pealinnas midagi näha.
Aga õnneks aeg-ajalt ikkagi juhtub imesid ja ma satun pealtnäha puhtjuhuslikult etendustele, mis tegelikult liigutavad ja lummavad ja panevad veel pikkadeks päevadeks mõtlema erinevate kihtide üle.
Üks neist ägedatest juhustest oli oli Kelm teatri esituses etendatud "AV Maria" Draama festivalil Tartus Genialistide Klubis. Mul on siiralt hea meel, et see lavastus festivali kavasse võeti.
Autoriks ja lavastajaks Karl Koppelmaa. Sisuks lugu, mis balansseerib absurdi ja muinasjutu piiril, seal kus kõik on võimalik ja miski pole võimatu. Lugu ise on thrillerile sarnaste joontega, põnevust hoitakse lõpuni ja palju küsimärke jäävad vaataja lahendada. Mis siis ikkagi juhtus?
Teatarikülastaja teeb omad järeldused ja tõdesid on täpselt niipalju kui on inimesi, kes selle tõe sisse karvupidi uputatakse. Kuigi lõpuks on kõik siiski mäng, milles lendavad pead ja murduvad südamed.
Juba esimene vaatus tõmbab meeled erksaks- mis on tõde ja mis on mäng? Mis on argi ja mis on mütoloogia. Ja vaatuse lõpus tekivad kohe küsimused: kes on trikster ja kuidas saabub lunastus?
Teises vaatuses saab laotud pusle kihte juurde- selgub, et isegi kui kinnisesse asumisse tekivad välised mõjutajad, leidub trikster lõpuks ikkagi igaühest endast. Sa ei saa olla julgem kui see, kelleks sind on ette valmistatud. Antud juhul siis ootab muutus ees tüdrukut, kes peab ise pooleldi omal, pooleldi sunnitult kohtuma välisilmaga. Kui suur samm on oma hirmu ületamine? Kui ülbe ja egoistlik samm on teise inimese hirmu all kinnihoidmine? Kas armastus kaalub üles vangistuse? Kas sekund isiklikku vabadust on väärt kui selle pärast keegi sureb?  Aga kui see kõik on ainult mäng? Kas kättemaks tasub ennast ära? Kas lunastus on lõplik? Kas igavene elu, mis on kantud kättemaksust on elamistväärt? Kas armastus võidab kõik? Kas kahjurõõm on kõige suurem rõõm?  Jah, lõpuks on siiski andestus ja lunastus. Lõpuks on rahu ja surm. Lõpuks on leppimine. Saatus on vaid üks pisike mäng.
Oli küsimusi tekitav ja särisev etendus, olid head näitlejatööd Lauli Otsarilt, Markus Truupilt, Andres Puustusmaalt. Oli uhke ja nüansirohke lavakujundus, mis tõukas meelerännakule 80ndatesse. Oli hästi. Oli meeliülendav, sest oli elamus! Teatrielamus.
Oli õdus õhtu.